Vahur Kersna sai erilise päranduse: ma ei arva, et iga tont peaks nende kirjade sisu teadma

Hiljuti lahkus siitilmast Urmas Oti pikaaegne sõbranna, Oti keskkoolist väljaviskamise järel tema nahka päästnud Otepää kooliõpetaja Laine Hein, kes sai tuntuks telesaatest "Urmas Ott. One man show".

Laine sõprade sõnul oli vanaproua üks viimaseid soove, et tema riiulitele elu jooksul kogunenud kultuurikihi väärtuslikem osa – Urmas Oti kirjad – antaks üle Vahur Kersnale (58). Möödunud nädalavahetusel Laine sõbrad tema soovi ka täitsid.

"See on suur au," ütleb vana telehunt Kersna. "Ju ma kuidagi selle usalduse ära teenisin."

Millest Urmas Lainele kirjutas, sellest Kersna pikalt pajatada ei taha. "Seal on isiklikud teemad. Ma ei arva, et iga tont peaks nende kirjade sisu teadma," ütleb ta. Ühe 1974. aastal kirjutatud kirja soostub Kersna siiski Kroonikaga jagama.

Avaldame sellest alguse ja lõpu (pildil). Armeeteenistusse minev Ott palub siin Otepää õhtukeskkooli juhatajat Laine Heina, et too kirjutaks temast sõjakomissariaadile võimalikult "roosades toonides" soovituskirja – ehk ei saadeta teda siis "kuhugi karup...e Siberisse või raskele tööle ehituspataljoni". Nagu aeg näitas, oligi kirjast tolku. Urmas teenis oma aja armee laulu- ja tantsuansambli konferansjeena. "Ma ei ole elus nii palju kontsertidel ja kinos käinud kui armee aastatel," tunnistas Urmas hiljem telesaates "Kohtumised kooliteel".

Tõenäoliselt teeniks mõnel Venemaa oksjonil sellist klassi reliikviate eest kena kopika, kuid selle jutu peale hakkab Vahur kätega vehkima: "Ei, ei, kindlasti mitte! Nende kirjade koht on Eestis, kõige loogilisemalt ETV muuseumis. Kui mõni teadlane – miks mitte ka Venemaalt – vormistab ühel päeval Urmasest doktoritööd, saab see olema talle tänuväärt materjal."