Käisin minagi kord Toompeal teatrikooli vastuvõtukatsetel. Oli juuni 1982. Lootsin eeskätt lavastajaks saada. Rinnale silti "kipun lavastajaks" ei kirjutanud, komisjon selle kohta ei küsinud, ise ei hakanud ütlema kah. Hiljem hiilisin südame põksudes veenduma, et ju minu nime järgmisse vooru pääsenute nimekirjas pole.

Ja seal ta seisis! Päevitunud, indiaanlasejuustega imepikk kaunitar. Valgetes moekalt alt kitsenevates banaanipükstes. Põlved natuke longus, sest paberileht edasipääsenute nimedega oli kleebitud uksele tema kasvu jaoks liiga madalale. Mäletan, et lausa võpatasin nii kuulsa inimese nägemise peale. Teadsin, et tema on äsja teatrikooli lõpetanud noor näitlejanna Viire Valdma! Söandasin seista hetkeks tema kõrvale. Mõtted efektsel Viirel, veendusin kui möödaminnes, et minu nime sel uksel kirjas pole.

Lavastajat minust ei saanud. Sai ajakirjanik. Sama tore amet – saab näitlejaid endaga mängima ja koos looma valida. Tänases Kroonikas loe minult juubelilugu Viire Valdmaga!