Michael Jacksoni viimaste päevade julmad detailid: miks kandis staar pidevalt musti pükse ja mille ta ööseks kinni pidi katma
Möödunud nädalavahetusel oleks Michael Jackson tähistanud oma 62. sünnipäeva. Õnnetuseks lõppes staari elutee aga vaid 51-aastasena. Laulja ihuarstil ei lähe siiski iial meelest, milliste piinadega Jacksoni viimased päevad möödusid.
Oma tipphetkel võlus Jacksoni peenike figuur fänne uskumatute tantsuliigutustega, mida veel tänasenigi paljud järele ei oska teha, vahendab Mirror. Küll aga ei olnud ta tervis viimase minutini sugugi nii hea, et hoogsate hüpetega tähelepanu võita.
Enne surma kaalus popkuningas vaid veidi üle 50 kilogrammi ning lahkamine näitas, et kahjustused olid jõudnud suisa laulja kopsu, millelt leiti mitmeid ulatuslikke arme. Jalad, õlad ja huuled olid kaetud süstimisest jäänud märkidega. Kiirelt levis üle maailma avaldus, et Jacksoni veres oli terve kokteil erinevaid ravimeid, mistõttu sai ihuarst Conrad Murray süüdistuse tarbetult paljude ainete määramises.
Kohtus avalikustas Murray põhjused, miks staaril nii palju erinevaid ravimeid vaja oli. Üks neist jätab palavalt armastatud Jacksoni mälestusele hoopis teise varju.
Selgus, et laulja kannatas suurenenud eesnäärme käes, mistõttu läks tal Murray sõnul "tunde, et urineerida". Üks ravimitest oligi määratud just selleks, et Jackson vabamalt WC-s saaks käia. Sellega aga kaasned hulganisti ebameeldivaid olukordi.
Nimelt oli põiepidamatus see, millega laulja oma viimaste päevadeni elama pidi. Just selletõttu kandis ta arsti sõnul ka pidevalt musti pükse, et õnnetust kriitilises olukorras näha poleks. Öösiti kaitses arst voodilinasid aga kondoomiga, mida Jackson magades kandma pidi. "Te tahate teada, kui lähedased mina ja Michael olime? Ma hoidsin iga õhtu ta peenist. Michael ei teadnud, kuidas kondoomi kasutada, mistõttu pidin ma selle talle ise peale panema."
Ka märgilistel valgetel sokkidel oli oma eesmärk. Arsti sõnul varjas Jackson nii oma moondunud jalgu, mis nägid välja nagu mädaneksid.
Jackson häbenes oma haiguseid aga sedavõrd, et ei lasknud aastaid kellelgi oma jalgu näha või veel vähem neid ravida. Selle asemel tekkis tal sõltuvus valuvaigistitest.
