Uno Loobi elutahet hoiab üksainus soov: koju!

Vaid vähesed muusikainimesed teavad, et pikka aega avalikkusest kadunud Uno Loop veedab oma päevi hooldushaiglas. Veel vähesemad teavad, et ta on mitte ainult selge mõistuse juures, vaid kirjutab seal ka muusikat. Kroonika käis Uno Loobil haiglas külas. Veetsime seal südamliku hommikupooliku.

Mais sai Eesti üks legendaarsemaid lauljaid, kitarrist ja pedagoog Uno Loop 90aastaseks. Ajalehtedes ilmusid pikad tagasivaated tema elule ja loomingule, aga Unolt endalt polnud sõnagi. Ühestki juubeliloost ei selgunud, mis elu ta elab ja kuidas tal praegu läheb. Mais oli veel kriitiline koroonaaeg ja võis eeldada, et suhtlemine, eriti vanemate inimestega, oli sel ajal vägagi piiratud. Telefonitsi võib aga ju ikka õnne soovida ja tervise järele pärida, ometi see ajakirjanikel ei õnnestunud.

Augusti lõpus kuulen ühes seltskonnas, et Uno Loobile ei saagi enam helistada, sest temalt on telefon ära võetud ja ta on alates läinud aasta lõpust hooldekodus. Kuulen, et kuulsad muusika­inimesed, kes teda seal suvel vaatamas käisid, olid nutnud terve tagasitee Tallinna. Neid ajas nutma Uno trööstitu argipäev pisikeses toas, eraldatuna senisest harjumuspärasest elust ja inimestest. Kui räägin sellest toimetuses, otsustame koos kolleeg Jaanusega, et peame minema Uno Loopi vaatama ja hilinenult ka õnnitlema – Uno on aastate jooksul andnud meie ajakirjale säravaid intervjuusid, lubanud oma koju Mustamäele ja hiljem Laulasmaale, kus abikaasa Ainoga aastaid elas. Ta on alati olnud sõbralikkuse musternäide, hea suhtleja ja lugude vestja.

Septembrikuu esimesel reedel võtamegi ette teekonna Keila haigla hooldusosakonda. Oleme varem kuuldu põhjal valmistunud halvimaks, ent haigla fuajees on suhtumine väga sõbralik.