Mis saab inimesest siis, kui ta on oma hiiglasliku panuse Eesti popmuusika arengusse andnud ja vanaks jäänud? Mõtlesin sellele, sõites koos kolleegiga tagasi Keila hooldushaiglast, kus veedab oma vanaduspäevi armastatud laulja Uno Loop. See külaskäik oli ühtpidi rõõmustav – väga tore oli näha Uno Loopi elutahtelise, täie mõistuse juures vanahärrana, kes võimleb hommikuti ja teeb iga päev kilomeetrise jalutuskäigu. Teisalt jäi hinge seletamatu äng. Tänane kaanelugu Unoga on nagu vanameistri appikarje: ärge matke mind enne surma, ma tahan veel elada ja inimestega suhelda! Arusaadav, et ühe kehapoole halvatusest toibuv 90aastane ei saa üksi eluga koduses keskkonnas hakkama. Aga kas lõpu ootamine peab olema nii üksildane ja kurb? Elu, kus on ainult keelud ja piirangud, on Unole väga vastukarva. Temas on nii palju elutahet, et pingutada suure unistuse nimel: kui surra, siis oma kodus!
Lugege ja mõelge kaasa.
