Johann Urb isast: ta ei olnud KGB seas popp-poiss
Eesti-Ameerika näitleja ja vaimsuse õpetaja Johann Urb kasvas lapsepõlves koos emaga. Temaga põgeneti Nõukogude liidust Soome. Isa Tarmo tuli tema ellu alles hiljem.
Põhjus, miks Johann lapsepõlve just emaga veetis, oli isa Tarmo kirju minevik. Johann on aastate jooksul kuulnud, et isa veetis palju aega vanglas, sest kuulus KGB musta nimekirja. "Ta ei olnud nende seas popp-poiss. Ta laulis laule ja tegi tegusid, mis ei olnud Nõukogude liidus sobilikud. Ta ei olnud väga palju minu elus, kui ma laps olin ja elas oma elu meist eraldi," rääkis Johann.
Isa puudumine tähendas Johanni jaoks seda, et ta ei saanud temalt poja kombel mehisemaid töid õppida, nt remontimine ja hooldustööd. Töid ja tegemisi, mida isad poegadele õpetavad. Kõik see tuli hiljem läbi sõprade ning muude tuttavate. Johanni ümbritsesid kasvades ema, tädid, vanavanemad mistõttu Johann oli siis enda sõnul küllaltki memmekas.
"Aga samas ma olen tänulik, et asjad on nii läinud, sest tänu sellele ma olen saanud avastada, mis tähendab olla mees. Eeskuju puudumise tõttu on läinud kauem aega, et sinna jõuda, aga läbi aastate pikkuse raske töö seal ma olen. Usun, et tänu oma teekonnale olen ma tundlikum ja avatum, mul on rohkelt mees- ja naissoost väga lähedasi sõpru. Ma olen selle eest tänulik, sest asjad oleksid võinud ka teistmoodi minna," rääkis Johann.
Kuigi isa ei olnud tema elus toona palju, siis oli nende omavaheline läbisaamine hea. Iga kord, kui neil oli võimalus koos aega veeta, siis oli neil koos olla hea.
Suur ulmekate ja vaimsuse fänn
Johanni elu oleks võinud teistmoodi minna. Isata kasvamine, kiusajate ohvriks langemine ning kaakidest sõbrad oleksid võinud ta tõmmata põhja, kust välja tulla on raske. Tema sisetunne ja empaatia olid need, mis ei lasknud sellele juhtuda. Iga kord, kui tema sõbrad pahandust tegid, ei tundnud Johann sellest tegevusest suurt rõõmu. Puudus sisemine põhjus, miks neid tegusid uuesti teha.
Ta käis palju Tampere raamatukogus ja luges palju. Johanni huvitas ulme žanr. Kui ta oli kõik ulmekad raamatukogus ära lugenud, siis tuli isa talle Soome külla ning andis talle lugemissoovitusi. Need raamatud India veedade eeposest, Hiina taoismist ning budismist olid need, mis Johanni elu muutsid.
"Miski minu sisemuses, minu hinges tundis ära selle tõe. Ma nutsin ja naersin samal ajal, kui ma neid lugesin. Pinge läks ära. See oli erakordne vabanemine," mäletab Johann.
See kõik toimus ajal, kui ta oli 14. See oli ka vanuses, mil ta avastas enda jaoks mediteerimise avastas. Ta istus oma toas voodi peal, silmad kinni ja jalad risti. Keegi ei olnud seda talle õpetanud, kuid ta tahtis proovida.
