KROONIKA ARHIIVIST | Hooldushaiglas viibinud Uno Loop: sõbrad tahavad mind vaatama tulla, aga nad saadetakse ukse tagant minema!

Vaid vähesed muusikainimesed teavad, et pikka aega avalikkusest kadunud Uno Loop veetis oma päevi hooldushaiglas. Veel vähesemad teavad, et ta oli mitte ainult selge mõistuse juures, vaid kirjutas seal ka muusikat. Kroonika käis 2020. aasta septembris Uno Loobil haiglas külas. Veetsime seal südamliku hommikupooliku.

Mais sai Eesti üks legendaarsemaid lauljaid, kitarrist ja pedagoog Uno Loop 90aastaseks. Ajalehtedes ilmusid pikad tagasivaated tema elule ja loomingule, aga Unolt endalt polnud sõnagi. Ühestki juubeliloost ei selgunud, mis elu ta elab ja kuidas tal praegu läheb. Mais oli veel kriitiline koroonaaeg ja võis eeldada, et suhtlemine, eriti vanemate inimestega, oli sel ajal vägagi piiratud. Telefonitsi võib aga ju ikka õnne soovida ja tervise järele pärida, ometi see ajakirjanikel ei õnnestunud.

Septembri esimesel reedel võtame ette teekonna Keila haigla hooldusosakonda. Uno Loop elab 2,5 x 2,5 meetri suuruses üksikpalatis, kus lisaks voodile on öö­kapike, väike riidekapp, kraanikauss, peegel ja taburet. Tualett on teiste asukatega ühine Uno tuppa suunduvas koridoris. Öökapil on väike raadio, numb­ritega kell ja Uno abikaasa Aino foto.

Kahetunnise külaskäigu jooksul saame aimu Uno Loobi elust-olust hooldushaiglas ja ta nõustub intervjuuga tingimusel, et kirjutame ausalt. "Olen ennast igalt poolt juba maha kandnud. Miks? Sest see kõik on järellainetus, nagu aru saate. Te ei pruugi teeselda minuga, te olete väga ausad. Mulle tundub, et tulite siia eelarvamusega, lootes näha ees voodihaiget. Aga leidsite hoopis, et pole sel Loobil häda midagi. Sest voodihaige ma küll ei ole! Ma magan voodis ja laman palju, aga ma ei ole voodihaige!" ütleb Uno.

Tõesti ei paista, et asjad oleksid teiega väga halvasti.

Asjad on väga halvasti. Ma ei saa enam suhelda nii nagu vanasti. Tunnen sellest väga puudust.

Tunnete, et teid on maailmast isoleeritud?

Jah, see on õige sõna. Isolatsioon on ei-olek, äraolek, täitsa mööda olek.

Terve elu inimeste keskel olnud ja väljapoole elanud, palju laval inimesi rõõmustanud – üksi siin väikeses toakeses võibki olla väga raske.

Siin isoleeritakse mind veel eriliselt: pannakse eraldi palatisse, et ma ei saaks kokku kellegagi. Minu külalistele öeldakse, et nad väsitavad mind, ja neid ei lasta ligi. Nad ei taipa, et tänu külalistele oleksin palju parem suhtleja, tegeleksin rohkem endaga. Olen siin nii ära nullitud, et jube. Te ei saa ju sellest kirjutada?