"Piitsavars" vaatleb sõjakoleduste tagajärgi läbi katkiste naiste silmade
Vene kino tõusva tähe Kantemir Balagovi teine film "Piitsavars" (originaalis "Дылда") on 2019. aasta ajalooline draama. Maailma esilinastus toimus 2019. aasta Cannes'i filmifestivalil. Samuti esitas Venemaa selle 92. Oscaritel parima rahvusvahelise filmi kategooriale
Leningrad. Käes on 1945. aasta, mil linnast on teise maailma sõja keerises järele jäänud vaid rusud ja vaid kahvatud varjud neist, kes seal kunagi elasid. Emotsionaalselt ja füüsiliselt katkised neiud otsivad elult uut tähendust ja lootust, et räsitud varemetest taas elu üles ehitada. Filmi peaosas näeme võluvat vene näitlejatari Viktoria Miroshnichenkot, teistes osades Vasilissa Perelyginat, Andrey Bykovi ja paljusid teisi.
Tutvustame niisiis filmi inspireerinud ajaloolist tausta, režissöör Balagovit ja jagame palju muud põnevat, sest juba 10. septembrist alates saab "Piitsavart" Go3 teenuse mugavustest nautida: https://go3.tv/movies/piitsavars,vod-1932875
Blokaadiaegne nälg sundis koeri sööma
"Piitsavarres" on Andrey Bykovi kehastatud tegelasel Nikolai Ivanovitšil repliik, "Kus ta oleks võinud koera näha? Nad on kõik ära söödud.". See võib kõlada nagu filmidele omane dramatiseeriv liialdus, ent paraku vastab kõlanud lause täielikult tõele. Kolm aastat (1941-44) kestnud Leningradi piiramine Saksa sõjaväe poolt oli ilmselt teise maailmasõja üks ohvrirohkemaid aktsioone. Blokaad lõppes siiski Nõukogude Liidu vägede võiduga, ent hind, mida kohalikud selle võidu eest maksma pidid, oli äärmiselt kõrge. Koletu sündmuse üleelajad on jutustanud nii rängast näljast, et ühel hetkel ei jäänudki muud üle, kui hamba alla võtta koduloomad, näiteks kassid ja koerad. Samuti kasutati söögipoolisena näiteks päevase normina rahvale jagatud puusepaliimi, mida tarbiti keedetult. Ka lood kannibalismist (ohvriks sattusid tihtipeale noored lapsed) ei ole tollele ajale võõrad. Lisaks eelnevale mõjutasid Leningradi kõik muud II maailmasõja koledused, mis lugejale ilmselt juba tuttavad on.
Tõstatab seksuaalvähemuse tabuteemad
Kantemir Balagov alustas filmiainese loomist juba 18-aastaselt, ehkki piirdus tollal lühivideotega. Noormehe kirg kinokunsti vastu kasvas ning tal õnnestus rahvusvaheliselt tunnustatud filmilooja Aleksander Sokurovi käe all õppida. Noore režissööri esimene film "Lähedus" sai kirjeldamatu au osaliseks, esilinastudes Cannes'i filmifestivalil. Ühelt küljelt on tegemist mägisest piirkonnast pärit maapoisiga, teisalt on ta saanud võimaluse ametit õppida vene filmikunsti koorekihilt. See annab ta tööle uudse perspektiivi ja eristab teda nii mõnestki kolleegist. Juba eelmise filmi, "Läheduse" puhul nägime vägivaldse kaukaasia-ainelise loo jutustamist üllataval kombel läbi naise silmade. Nii ka tema teises filmis "Piitsavars", mis on inspireeritud Svetlana Aleksijevitši romaanist "Sõda ei ole naise nägu". Tihtipeale on tollest ajast vändatud filmid, eriti aga sõjaga seonduvad, jutustatud läbi mehe vaatepunkti.
Uuenduslik pole käesolevas filmis aga mitte ainult taaskord naisepoolne perspektiiv, vaid ka asjaolu, et tegemist on LGBT+ kogukonnast jutustava linateosega. LGBT+-ainelised teosed on meie ühiskonnas niigi küllalt harv nähtus, eriti aga lood, mis leiavad aset vanemal ajal, kus tingimused selle kogukonna jaoks kordades keerulisemad olid. Samuti tuleb lugeda äärmiselt julgeks teha "Piitsavars" pooleldi tabuteemast. On tavatu näidata millegi nii laastava tegelikkust kui Leningradi blokaad ja selle tagajärjed, sest reeglina on idanaabri ajalookäsituses II maailmasõda käsitletud kui kangelaslikku sõjavõitu.
"Piitsavarre" treiler:
