Olles teda juba varem vaatamas käinud, soovis Heidy Tamme seda uuesti teha. Siis aga tekkisid esimesed raskused.

"Läksime teda uuesti vaatama pühapäeval, tavapärasel külastusajal. Mõtlesime, et nädalavahetus on just see aeg, kus saab vanemaid inimesi vaatamas käia, aga kogu maja oli lukus. Helistasin haiglasse ja mulle vastas inimene, kes tutvustas end sotsiaaltöötaja Liis Kõvana. Mõtlesin, et see on seesama kena daam, kes oli ka meie esimesel kohtumisel Saima kõrval, aga paraku ei olnud. Ta teatas meile, et pühapäev on puhkepäev ja külastuspäeva ei ole. Ütlesin, et kahju küll, aga tuleme siis uuesti teisipäeval. "Jah, aga ainult pool tundi on kohtumiseks," kuulsime teispool toru tõredalt vastu," rääkis Heidy Kroonikale.

"Kohale jõudes tuli meile uksele vastu seesama Liis Kõva ja käskis endale järgneda. Meid sunniti kõndima jala – kaks ligi 80aastast vanaprouat – kuuendale korrusele ja viidi tuppa, kus ootasid ees Uno poeg Neeme, pojapoeg ja Uno minia. Marta tervitas nii toredasti Uno poega: oi, te olete nagu isa suust kukkunud, kui tore, et saame teiega ka kohtuda! Aimamata, mis meid ees ootab. Siis läks lahti! "Heidy Tamme, mis me kuuleme, te olete meie elu põrguks teinud!" karjus mu peale pojapoeg. "Te tahate siit haiglast kaaperdada Uno Loopi, teete mingit korjandust!"," kirjeldas Heidy Tamme olukorda.

"Olime nii jahmunud, et ei saanud sõnagi suust – tulime ju kohtuma Uno, mitte tema perekonnaga. Jäime täiesti tummaks. Kogu vastas olnud seltskonna hoiak oli: ahah, saime teid kätte, tabasime teolt! "Kas te teate, et Uno on kohe-kohe minemas?" küsis pojapoeg ärritunult. "Arst ütles, et tal on kõik veresooned umbes ja teda ei tohi häirida. Andke rahu talle, mida te siin teete!" See oli niisugune rünnak meie vastu, mida me poleks eladeski oodanud!"