Mu „lemmik“-deit elus oli muidugi selline, et võtsin neiu auto peale ja spontaanselt jagasin seika enda ägedast päevast ja siis küsisin, et kuidas tal läheb. Ta vastas kohe päris ausalt, et väga halvasti. Mul oli üsna kelmikas tuju ja uurisin, kas ta tahab sellest veel rääkida. Rääkiski. Kuidas ta nädal tagasi vanglast välja pääses ja nüüd, kui läks pärast kaksaastakut trellide taga veetmist raha välja kaevama, siis oli see läinud. Jama lugu tõesti. Aga lõpp hea, kõik hea. Ma sain Eesti narkokaubandusest kohe palju-palju teadlikumaks ja neiu sai ka koorma südamelt ära rääkida. Win-win. Soovitasin tal teraapiat jätkata, ainult et mõne teise mehega.

Viimase värvika kohtinguna meenub ka üks piltilus modell, kelle puhul armastasin tema tohutut enesekindlust. Sõnadega oli ta ka igati osav, ent kui ta mulle pärast kahekümneminutilist meeldivat vestlust pakkumise tegi, et kas soovin teda kuus toetada pigem kahe või kolme tuhande euroga, siis tunnistasin ausalt, et enne jäätub põrgu ära, kui mu mehelik eneseväärikus soovib naisele tema seltskonna eest numbriliselt tasuda. Sain jälle ühe naiste paralleeluniversumi võrra targemaks, kallistasime ja läksime eri teed. Kunagi hiljem kohtasin tema nägu Kroonikas ja võib öelda, et nüüd on üks eesti ärimees ühe puugi, oih, tähendab pruudi võrra rikkam ja kõik häpid. Elu on ikka seiklus.