Katastroofipäevast mäletab ta, kuidas tuttavatega koos sadama poole sõitis. "Oli suhteliselt külm ilm ja minu ainus mõte oli, et isa on hea ujuja, küllap ta on pääsenute hulgas. Olin pikka aega veendunud, et ta on pääsenute hulgas. Aga mingil hetkel hommikutundidel sadamas sai selgeks, et ikka ei ole…"

Ta lisab, et ilmselt helistas ta sadamast emale ja kellelegi kindlasti veel. "Sealtmaalt ei ole enam suurt midagi meenutada, sealt alates haigutab mu mälus must auk."

Viimane mälestus isast pärineb sellest, kui too kodust laeva peale läks, et esiti Tallinna sõita. "Mäletan, et käisin toona taskuraha teenimiseks Stockholmis reklaame jagamas, tulin rattal parajasti tretilt ja tema seisis oma toonase pruudiga bussipeatuses, et laevale, Eestisse minna. Me viipasime ja lehvitasime teineteisele."