Mari Tarand lõpetas 1963. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia žurnalistika eriharu, vahendab ERR. Ta töötas ülikooli lõpust 2005. aastani Eesti Raadio toimetaja ja kommentaatorina.

2010. aastal ütles Tarand intervjuus Delfile, et eesti keel on elujõulisem kui kunagi varem ning tema kadumise pärast muretsemine võiks lõppeda. Lisaks väljendas ta rõõmu mõelda ja olla vabalt: "Aga peab ju rõõmus olema. Suure osa elust elasin tingimustes, kus vaimne surve ja omaenda rahva vabaduse puudus kogu aeg painas ja siis ka veel olin rõõmus oma elus. Sest oli palju rõõmsaid asju. Miks ma siis nüüd peaksin kurb olema, kui see vabadus, vabadus olla ja mõtelda ja rääkida on olemas?"

2011. aastal pälvis Tarand emakeeleõpetajate seltsi auhimetuse emakeeleõpetuse sõber. Selts põhjendas otsust toona nii: "Mari Tarand on oma põhjaliku, asjatundliku, ausa ja südamega tehtud töö kaudu väärtustanud korrektset ning head eesti keele kasutust ja emakeeleõpetust."

2009. aastal kirjeldas ajakirjanik Priit Hõbemägi Tarandit järgmiselt: "Minu jaoks on Mari Tarand igavene hääl raadios: eksimatult isikupärane, hele ja natuke värelev, intelligentne, mõistev, vahel heatahtlikult irooniline, aga mitte kunagi kuri ega ülekohtune. /---/ Mari Tarand on ka nagu eesti keel - armastav, õrn, hell. Kuidas kasvavad head inimesed ja kuidas neid kasvatatakse?"

Ta on teinud 1964–1975 lastesaateid (sealhulgas "Kooliraadiot") ning Eesti-Soome tele-raadioviktoriini "Küsi, Helsingi-Tallinn" (1976), "Keskööprogrammi" luulesaateid ning keelesaateid ("Keeleminutid" ja "Keelekõrv"; 1994–2005).

Mari Tarandist jääb maha tema abikaasa Andres ning pojad Kaarel ja Indrek Tarand.