Ühel päeval räägib minu fotograaf Gozo mulle saladuslikult oma uuest visioonist, milleks ma pidavat ennast valmis panema ja julge olema! Saame kokku Pariisi kõige kuulsama ja suurema kalmistu Père Lachaise´i peavärava juures. Olen seal ennegi jalutanud. Sinka­vonka­lised sammaldunud alleed täis hauakabeleid, suuri ja väikseid, 19. sajandist, kus mõneski veel esemeid sees: vanu toole, vitraaže, riste, vaase, raamatuid, talismane. Gozo soovib kohtuda õhtul, vahetult enne surnuaia sulgemist. Ta juhatab mind läbi teederägastiku ühe, väljast vaadates täiesti tavalise kabeli juurde. Aga see on väga eriline kabel, sest pole lukus. Nüüd hakkan Gozo ideed mõistma ja punnin vastu: "Ei, mina küll sinna sisse ei julge minna! Ja mis siis, kui keegi näeb?"

Loe, kuidas fotograaf veenis Triinu alasti pilti tegema ja vaata, milline foto hauakabelis sündis.

Edasi lugemiseks või: