Eesti dokumentaalfilm võitis Kolumbias südameid
Eesti dokumentaalfilm „Üht kaotust igavesti kandsin“ võitis Bogotá rahvusvahelisel filmifestivalil publikuauhinna.
Film räägib ühe väikse eesti pere suure loo. Hillel on oma narkomaanist pojaga lähedane suhe ja ta saadab talle iga kahe nädala tagant raha. Peale riidu, mis neil telefoni teel tekib, kaob Lauri jäljetult. Viimane kõne tuli kuue kuu eest ning selle teadaolev asukoht oli Bogotá, Kolumbia. Ametiasutuste ustelt tagasisaadetud Hille palub viimase õlekõrrena Lauri õel Eeval Kolumbiasse sõita. Päevade kaupa megalinna tänavatel, kus Lauri tundub alati käeulatuses olevat, õpib Eeva tundma oma venna maailma. Aga kui ring hakkab koomale tõmbuma, kardab Eeva, kelle ta võib eest leida. Lootuse ja paanika segunedes võtab Eeva teekond ootamatu pöörde, mis muudab selle pingelise otsinguloo unustamatuks perekonnalooks, mis puudutab meid kõiki.
Koos Eevaga sõitis Bogotásse ning otsinguprotsessi võttis üles kaheksa aastat Eestis elanud Kolumbia päritolu režissöör Carlos E. Lesmes. Filmistsenaristid on Carlos E. Lesmes ja Liis Nimik, operaatorid Aivo Rannik, Giulia Ducci, Davood Mousavi ja Carlos E. Lesmes, montaažirežissöör Hendrik Mägar, helilooja Ann Reimann, helirežissöör Gabriel Solis, produtsent Liis Nimik ning tootja Alasti Kino. Film on valminud Eesti, Kolumbia ja Rootsi koostöös.
„Carlos E. Lesmese dokumentaalfilm on ilus, tundlik ja kõigi osapoolte tundeid arvestav lugu. Üks selliseid lugusid, mis viib meid küll külma ja räpasesse tänavaelu universumisse, kus kõike juhivad narkootikumid, aga ei muutu samal ajal morbiidseks. Sest see film ei keskendu Lauri ja tema narkosõltuvusele vaid Eeva sisemaailmale, milles iga järgneva päevaga, mil ta mööda Bogotá tänavaid Laurit leidmata käib, kasvab kirjeldamatu kaotuse tunne." Mariel Bejarano Vásquez, RTVC, Kolumbia
„Eestis on üle 8000 süstiva narkomaani ja nendel kõigil on kuskil perekond - see film on pühendatud kõigile neile pereliikmetele, kes igapäevaselt küsivad endalt - mida ma saan veel teha, et oma lähedast aidata." ütles filmi produtsent Liis Nimik. „Me loodame, et ka Eestis võetakse see lugu sama soojalt vastu ning tekib dialoog väga olulisel ja keerulisel teemal, mis on juba pikemat aega tagaplaanil."
Lisaks Bogotá festivalile linastus film oktoobrikuus ka teisel olulisel Ladina-Ameerika festivalil DocsMX Mehhikos ning hetkel näidatakse seda sama festivali raames üle Mehhiko väikekinodes. Samuti nomineeriti film Institute of Documentary Film (Tšehhi) poolt Silver Eye parima filmi auhinnale ning jätkab oma festivaliteekonda juba novembris Euroopas. Eesti kinoekraanidele jõuab film veebruaris.
