Kollavestide rünnaku ohver! Triin Lellep rahutuste ajal: mees rippus posti küljes ja tegi ahvi häält
Laulja Triin Lellep meenutas elu Pariisis, seal hulgas kokkupuudet protestijatest kollavestidega.
Pariisis võib valel ajal vales kohas olemine valusalt kätte maksta. Laupäevad on kõige ohtlikumad päevad, sest siis täituvad linnatänavad president Emmanuel Macroni vastu meelt avaldavate kollast vesti kandvate inimestega.
On ilus laupäev ja sõidan rattaga, tuul lehvib juustes, naudin suve. Lähenen kesklinnale – sõidan mööda Bastille`i platsist, Jumalaema kirikust ja jõuan kuulsale Rivoli tänavale, mida linnapea ja ka mina ihkame autovabaks teha. Märkan tänava äärde pargitud politseibusse, aga see ei üllata mind, neid ongi Pariisis palju. Fooris lööb põlema punane tuli, seisatan ja mul vajub imestusest suu lahti. Tänavaposti küljes turnib ahvi kombel üks mees, kes karjub kõigest väest: "Uh-uh-uh-uh!"
Kuskilt kostub lärm. Vaatan ette, taha ja külje peale. Suurel kiirusel läheneb inimmass, kollased vestid seljas. Autod jäävad seisma, turistid jooksevad laiali ja ka ratturid proovivad nende eest minema saada. Mina teen kiire valiku, proovides ruttu ristmikku ületada, et mitte lõksu jääda. Mõni kollane vest aga on kiirem kui mu ratas ja nad blokeerivad mu tee ning üritavad mind ratta seljast maha sikutada. Üks mees torgib terava naelaga mu rattakumme. Üritan teda kogu jõuga eemale lükata, kui järgmised hakkavad mult ratast ja käekotti ära tirima. Sajatan neid mõttes, et no tule taevas appi, kas ma tõesti olen nii äravahetamiseni sarnane president Macroniga, kelle vastu nad tegelikult protestima peaks?
Käib pauk ja mees mu taga langeb karjudes maha. Kõik on täis tossu ja paanikas kollased vestid üritavad minema joosta. Politsei blokeerib tänava ja ma tunnen, et ei saa enam üldse hingata ja hakkan kaotama nägemist. "Laske mind välja, palun! Ma pole midagi teinud," palun politseinikke täiesti šokeeritult. "Ma pole kollavest… ma ei saa hingata."
Politseinikud ei tee kuulmagi. Viimases hädas leian tõestuse enda süütusest: "Vaadake, härra, mul pole ju kollast vestigi!"
Mul lubatakse lahkuda. Jooksen, ratas käe kõrval – sõitmiseks olen veel liiga nõrk ja šokeeritud – mööda tühja tänavat, kus liiguvad vaid sündmuskoha poole teel olevad politseihordid. Üritades unustada püssipauku, tossu ja karjuvaid inimesi, lepin tõsiasjaga: see on Pariis, kontrastide linn.
