Tõnis Niinemets liikluses: olen nagu vihatud inimene jalgrattaga!

Näitleja Tõnis Niinemets on üks paljudest, kes üritab oma igapäevasõidud ära teha jalgratta seljas, sest nii on kiirem, lihtsam, mugavam ja ka säästlikum. Kahjuks ei lähe kõik alati nii hästi kui loota võiks.

Probleemiks tõsiasi, et Tallinn on üks väheseid Euroopa pealinnu, mis üritab jalgrattureid ja jalakäijaid samale teele suruda. Kui näiteks Vilniuses on viimase viie aastaga ehitatud üle 70 kilomeetri korralikke, autodest ja jalakäijatest eraldatud Hollandi stiilis rattateid, siis Tallinn on sama ajaga maha maalinud vaid 36 kilomeetrit rattaradu.

Samal ajal on rattaga kooli ja tööle tõttavate linlaste hulk tõusnud kordades.

“Ääretult kitsaks läheb,” tõdeb Niinemets. Lapsi rattaga kooli saates on üheks murekohaks just bussipeatused, kust kõnniteed tihtipeale läbi viivad.

“Seal olen alati nagu vihatud inimene jalgratta,” kirjeldab Niinemets. Kuid kitsas bussipeatused ei ole ainsaks murekohaks Tallinna liikluses.

Ka “Laseri” tomatisaagas Talvo Rüütelmaa poolt heaks kiidetud bussi ja jalgratta ühisrajal pole sõitmine kuigi roosiline.

“Tekib paratamatult tunne, et sa oled ikka vihatud võõras. Kui rattaga sõidan, siis sõidetakse kõrvale ja küsitakse: kas sa tahad elada või sa ei taha elada, vaata, kus sa sõidad,” sõnab Niinemets.

Kuid küsimus ei ole ju ainult jalgratturites. Asi on elementaarses linnaruumis, kus on ruumi ja võimalusi kõikidele. Ning ka väiksemad ja vähem liikuvad inimesed pääsevad tänavatel vabalt kõndima. Ilma takistusteta.

Ometi oleme ära harjunud sellega, et kui auto tahab peatuda tiheda liiklusega tänaval, siis teeb ta seda kõnniteel. Miskipärast võtame seda hästi loomulikult, sest autoteel jääks ta ju ette! Täiesti arusaamatu on, miks ei peatuta sõiduteel. Seda enam, et nii nõuab ka liiklusseadus, mis ütleb üheselt: kõnniteel parkimine on keelatud.

Millised on tänapäevase linnaruumi head lahendused ja miks on tänavad täis arusaamatuid takistusi, näeb “Laserist” täna kell 20 TV3s.