Iga kogenud kirjutaja, sealhulgas Mihkel Raud teab üht saladust: alusta raamatut võimalikult põnevalt, nii et poekülastaja vaimustuks, haaraks pangakaardi ning tormaks kassasse kirjapandut ära ostma. Pikk sissejuhatus ja eufemismidest pungil lausekonstruktsioonid jäta teiseks korraks - asu kohe asja kallale. Nõnda Raud ka käitub, hakates lahti harutama oma kõige viimast suhtekriisi. Lausa nii kaasahaaravalt, et lugeja ei saa järgnevaks paariks leheküljeks raamatut käest panna. Lihtsalt ei saa.

Mees räägib üllatava aususega oma viimasest kokku- ja lahkuminekust ning sellest, mismoodi nii tema kui Liina elu pea peale pöördus. Ta tunnistab, et nende suhe oli kuristiku äärel...