Kui meedias räägitakse turismisektori kokkukuivamisest, sealhulgas kaosest hotellinduses, restorani- ja transpordiäris ning isegi Tallinna vanalinna getostumisest, siis eranditult vähe saab sõna valdkond, mis hoiab meid vaimselt reel nii argipäeva murede kui rõõmude taustal - ehk sündmused ja tegijad nende taga.

Ehkki statsionaarsete istekohtadega kultuuriasutused nagu teatrid, kinod ja kontserdisaalid tohivad uksed pärast südaööd klientidele avatuks jätta, siis toitlustus- ja meelelahutusasutused, sh ööklubid, baarid ja kontsertklubid peavad hiljemalt 00-ks tegevuse lõpetama.

Lisaks meelelahutusasutuste piirangutele on ka tavaliste sündmuste korraldamine tugevalt häiritud: ürituste korraldamine pole küll keelatud, aga neil osalemine on rangelt mittesoovituslik. Nii mõnelegi üritustööstuse ja meelelahutussektoriga seotud tegijale on seesugune sõnumite vastuolu kaasa toonud jõulupidude ja sündmuste massilise tühistamise.

Mis saab juba niigi hapral jääl püsivast üritustööstusest ja meelelahutussektorist? Millised on tagajärjed? Kes vastutab ning kuidas tunnevad end asjaosalised? Mismoodi suhtuvad tegijad valitsuse piirangutesse? Kas ja millist moraalset või rahalist tuge nad riigi poolt ootavad?

Olgu öeldud, et ükski asjaosaline ei kahtle meetmete vajalikkuses, vaid eelkõige ei meeldi tegijatele valitsuse väljaütlemised, segane kommunikatsioon ja kõige lõpuks suhtumine.

Sõna saavad mitmed sündmuste korraldamisega seotud osapooled - promootorid, meelelahutusasutused, sündmusproduktsiooniettevõtted, mänedžerid jpt.