ARVUSTUS | Kas suremine võtab liiga kaua aega? Mõru muie suitsiidi ja eutanaasia üle
On asju, mille üle ei sobi justkui nalja teha, eks? Jupiteris näidatav Austraalia sari „Lõpp” otseselt ei naera vabasurma üle, kuid aitab elu lõppu mõtestada heatahtlikult mõru muigega.
"Suremine võtab liiga kaua aega," nendib üks sarja osalistest, Art (Roy Billing). Sellisele järeldusele jõuavad veel paraku mitmed tema saatusekaaslased, kelle jaoks elamine eeskätt terviseprobleemide tõttu kurnavaks on muutunud.
Dr Kate Brennani (Frances O'Connor) tööks on palliatiivravi saavate patsientide eest hoolitsemine. Tema hoolealused teavad, et paranemisvõimalus puudub ning valmistuvad lahkumiseks, aga ooteaeg on pikk ja nõnda sooritab üks tema patsientidest enesetapu, milles Kate end süüdi tunneb. Samal ajal üritab suitsiidi ka tema Suurbritannias elav ema Edie (Harriet Walter) ning naisel ei jää üle muud, kui kolida ema ümber Austraaliasse eakate luksusresidentsi. Peente inglise kommetega ja sarkastilisel Ediel ei suju kohanemine teises olustikus sugugi probleemideta, seega vannub ta, et lahkub elust vabatahtlikult nagunii varem või hiljem.
Nagu sellest aga veel küllalt poleks, istub Kate'i abikaasa Christopher vanglas ning tema vanem tütar, kes on oma uueks nimeks valinud Oberon (Morgan Davies), soovib sugu muuta. Lisaks annab kogu komplektile särtsu ninatark ja varaküps noorem tütar Persephone (Ingrid Torelli). Kate on tüüpiline võileiva-põlvkonna naine, kes kipub kaotsi minema vanemate ja laste vajaduste vahel, unustades enda omad sootuks.
Ediel läheb samal ajal eakate residentsis tasapisi märksa paremini: ta leiab omale tegevust ja ekstsentrilise vabameelse sõbranna Pamela (Noni Hazlehurst), kes aitab tal kogeda elurõõmu, millest tal varem aimugi polnud. Siiski seisavad nii ema kui tütar küsimuse ees: kas abistatud enesetapp on kuritegu või halastus? Sest abivajajaid, kel suremine nende endi hinnangul liiga kaua aega võtab, on palju. Emast ja tütrest koosnev löögiüksus, kellega lööb kampa ka varasemalt enesetapu teinud noore naise abikaasa Josh (Luke Arnold), otsustab neile appi tõtata, ent on ajaküsimus, millal selline tegutsemine kriminaalse pöörde võtab.
Heade näitlejatöödega „Lõpp", mida esitletakse küll draamasarjana, on omal kombel humoorikas lugu, muutumata sealjuures labaseks, kuid pannes mõtlema teemade üle, millega enamik meist varem või hiljem põrkub. Kui ühiskond pole ikka veel valmis eutanaasia üle arutlema, siis sari teeb seda siiski ning aitab mõista, miks inimesed on valmis seda teed minema.
