ARVUSTUS | Kriitikute poolt sotsiaalpornoks nimetatud suguvõsadraama laseb Glenn Close`il särada
Filmi minategelane on juuratudeng J.D (Gabriel Basso) - täiesti päriselus eksisteeriv inimene, kelle samanimelise mälestusraamatu alusel valmiski film stsenarist Vanessa Taylori ja režissöör Ron Howardi käe all.
Kuigi filmi tutvustus räägib justkui vaesest perest pärit poisist, on Eesti ja USA elustandardid sedavõrd erinevad, et vaeseks ei riskiks J.D-d nähtu põhjal Eesti publikut silmas pidades küll kuidagi tituleerida. "Kodutunde" või "Hingesoojuse" kliendiks see pere ei kvalifitseeru. Pigem võiks öelda, et tegu on lihtsa perega, nii et ka mainekasse ülikooli pääsenuna tuleb noormehel veel õppida, millise kahvliga millist rooga maitsta ning mis on Chardonnay ja Savingon Blanc`i vahe.
Ent see viimane pole kaugeltki J.D peamine probleem. Suure pingutusega end Yale`i välja võidelnud ning heast perest tüdruksõbra leidnud, takerdub J.D ometi minevikku: vahetult enne seda, kui teda ootab ees tööintervjuu edukas advokaadibüroos, kukub tema ema heroiini üledoosiga haiglasse ning noormees peab appi tõttama nii talle kui vanemale õele Lindsayle (Haley Bennett), kes kolme lapse kõrvalt enam probleemse ema kantseldamisega toime ei tule.
Ema Beverly (Amy Adams) on õe-venna lapsepõlve mürgitanud aastate jooksul, arenedes valuvaigistisõltuvusega maadlevast ja pidevalt elukaaslasi vahetavast meditsiiniõest süstivaks ja märatsevaks narkomaaniks. Rollisooritusele pisarates andestust paluvast naisest kuni vägivaldse laamendajani ei saa midagi ette heita, Adams on usutav, ei dramatiseeri üle ja kohati leidub tema esituses väga nõtkeid nüansse.
Kuigi lugu jutustatakse läbi J.D silmade, on linaloo peategelaseks siiski ahelsuitsetajast vanaema Glenn Close`i hiilgavas esituses. Iga liigutus, väikseimgi detail näitab pealtnäha kibestunud ja karmi, sisemuses aga armastavat ja hoolitsevat vana naist, kellel samuti pole õnnestunud suguvõsa taaka seljatada, kuid kes iga hinna eest soovib paremat nii oma tütrele kui tema lastele. Seda dilemmat näitlikustab vast kõige paremini stseen, milles vanaema sunnib lapselast ema eest uriiniproovi andma, et narkomaanist tütar tööd ei kaotaks.
Esimesed kritiseerijad võtsid Hillbilly Elegy vastu hämmastavalt vaenulikult, nimetades seda sotsiaalpornoks, mis taastoodab stereotüüpe, kuid ühel meelel ollakse Close`i väljapaistvas rollisoorituses. Nõrgemaks kohaks võiks pidada hollywoodilikult lääget happy endi, ent kui jääda uskuma, et tegu on autobiograafilise teosega, siis mis saaks vaatajal selle vastu olla, kui peategelasel õnnestub minevikuraskused ületada ja sellest ülimenukas raamatki kirjutada?
Kuna lõpukaadrites näeb ka loo prototüüpe, ei jää üle tunnistada muud, kui et näitlejad on neile valitud imekspandavalt sarnased. Mädatomatitega Ron Howardi suguvõsadraamat igal juhul loopida ei maksaks ning boonusena ei vaja selle pildikeel ülisuurt ekraani, vaid elamuse ühest tegelikult kaunis tavalisest ja elulisest loost saab kätte ka Netflixi vaadates.
