"Kuna me kõik ikkagi neli aastat pead-jalad koos õppisime, tunnevad nad minu žeste ja hääletämbreid igast küljest,” räägib Henessi. Pereliikmed olid tema sõnul väga uhked, aga ka üllatunud: “Keegi lähedastest pole mind väga laulmas kuulnud ja nad olid väga üllatunud, et ma täitsa laulan. Ka ma ise ei teadnud, mis hääl sees peidus on ja kuidas laulda oskan.”

Hädavalede välja nuputamine ja jälgede segamine Henessile meeldis. “See oli väga lõbus - need luiskamised olid ikka eraldi etteasted ja nii mõnegi kahtlustaja suutsin ikka sirge näoga ümber veenda."