Mihkel Raud avameelselt abielukriisist: sõitsin nii kaugele, kui magamata peas sündinud kalkulatsioonid võimaldasid
(1)
Ma tahaksin öelda, et oli õhtu nagu iga teinegi. Taevas teab, kui väga ma seda öelda tahaksin. Lapsed olid magama jäänud ning ma kustutasin korteris kõik tuled. Ronisin voodisse, keerasin näo naise poole ja vaatasin talle otsa, mis sest, et silmad polnud veel pimedusega harjuda jõudnud.
„On sul keegi teine?” küsisin eneselegi ootamatult. Ta oleks võinud öelda „jah”. Ning loomulikult võinuks ta öelda „ei”. Mu naine oli aga vait ja see oli halbadest vastustest kõige halvem.
Ma olin temalt võimaliku „kellegi teise” kohta varemgi uurinud. Reeglina pigem möödaminnes ja põhiliselt selleks, et naine aru saaks, et minul võib keegi teine olla. Ärgu arvaku, justkui saaks mind
iseenesest mõistetavalt võtta. Justkui oleks minu ülesanne leib lauale panna ja tema oma see ära süüa. Kui ta nii väga tahab, võin asjad kohemaid kokku panna ja uksest välja jalutada. Vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Seda naised ju tahavad − ise hakkama saada. Aga tuhka nad saavad, eks. Keegi ei saa, isegi mehed mitte. Seepärast me nende kapriise nõnda vapralt talumegi. Ning aeg-ajalt „on sul keegi teine?” küsime, vastust tegelikult ootamata.
Varem olin seda küsinud veendumuses, et „kedagi teist” pole. Meil oli ju kõik hästi. „Keegi teine” saab mängu tulla alles siis, kui on halvasti, ta oli seda mulle ise kunagi öelnud. Sedapuhku olid asjad teisiti ning juba mitu nädalat oli naine minust läbi vaadanud. Kui meie pilgud kohtusid, tahtsid ta silmad minu omades kedagi teist näha. Mina lootsin tema silmades aga iseendaga kohtuda,
iseenda parema variandiga, sellise minuga, kellesse ta jumal teab mis põhjusel verinoores eas ära armus. Selle Mihkliga, kellega taaskohtumiseks tuli mul vanu Kroonikaid lapata. Neid, mis elatanud saatejuhi ning plikaohtu näitlejanna lõkkele puhkenud kire teemadel spekuleerisid.
„Ei ole,” vastas mu naine peale pikka pausi. „Mul ei ole kedagi teist. Vähemalt mitte selles mõttes, nagu sina arvad. Aga ma olen tõepoolest kohtunud kellegagi, kes… ta helistab mulle, kui tal on raske. Me võime ühegi pingeta ükskõik millest rääkida. Millal me sinuga millestki muust kui lastest
rääkisime?”
Tal oli õigus, seda polnud tõesti ammu juhtunud. Definitsiooni järgi tähendab abielu teise inimese abistamist ning kui sul on lapsed, kipub abi just nendega piirduma. Ent lisaks abile peaks abielus ka elu olema. Seda meie omas enam polnud, vähemalt näis mu naine nii tundvat.
„Oled sa temasse armunud?” küsisin otse.
Ka sellele küsimusele on võimalik „ei” vastata. Ning loomulikult „jah”. Või „ma ei tea”, mis tähendab olen armunud muidugi, ent ma kardan seda sulle öelda, võib olla kaastundest, võib-olla hirmust asjade ees, mida sa ette võtad, kui sinuga praegu aus olen. Omal kummalisel moel on „ma ei tea” halbadest vastustest kõige halvem.
„Ma ei tea,” vastas mu naine.
Vaatasin kella ja püüdsin välja mõelda, mida hommikuni jäänud tundidega peale hakata. Unerohu võtmiseks oli liiga hilja, asjade kokkupanemiseks liiga vara, sest kõrvaltoas magasid kuueaastane tüdruk ja tema kaks aastat noorem vend. Kodust lahkuv isa teeb lärmi, sest isegi alussärgi suudab armukade mees sellise hooga kohvrisse virutada, et maja väriseb. Ma olin vihane, peamiselt enda peale. Aga veel rohkem olin ma kurb ning vähemalt minu nukrusel on kalduvus raevuks muutuda.
Panin silmad kinni ja hakkasin mõtlema, milliseks kujuneb lähitulevik. Mu prognoos osutus hämmastavalt täpseks, ilmselt seetõttu, et olin ka varem sarnases olukorras olnud, nii mahajäetu kui -jätjana.
Hommikul silmi avades polnud ma sekunditki maganud, kuid tundsin end hämmastavalt reipalt. Unetus pole mulle võõras − jooma-aastatel võisin nädalate kaupa ärkvel olla, sest delirium tremens on Une-Matist kangem mees. Ometi olin nii siis kui olen praegu märkimisväärselt rahulik ja see on üks väheseid iseloomuomadusi, millest mul on aastate jooksul kasu olnud. Üldiselt kipub inimene paanikaseisundis närvid kaotama, mina muutun aga veidralt tüüneks.
Keetsin kohvi, tervitasin naist uue päeva alguse puhul ning pakkisin kohvri riideid ja muud vajalikku täis. Ma ei saanud selles korteris enam olla, sest armastatud inimese silmad, mis sind enam ei armasta − vähemalt nii, nagu sina tahad − mõjuvad hukatuslikult. Tellisin takso ning sõitsin nii kaugele, kui magamata peas sündinud kalkulatsioonid võimaldasid.
***
Pidu oli täies hoos. Meid oli vast tosin ehk täpselt nii palju, kui teismelisi kahetoalisesse Mustamäe korterisse mahtus. Korteri peremees Lauri oli minust mõni aasta vanem, kuid mingil põhjusel –
küllap mu vanemate tuntuse tõttu – võtsid suuremad poisid mind igale poole kaasa. Eriti jooma, sest kuulsad vanemad olid ju rikkad ning mida suurem taskuraha, seda rohkem õlut. Tegelikult ei erinenud minu isa ja ema sissetulekud Lauri ega kellegi teise vanemate omast, aga jätsin selle igaks juhuks enda teada, muidu ei kutsuta enam kaasa.
Nagu ikka, oli taolises seltskonnas hulk tüdrukuid ja loomulikult hakkas üks mulle meeldima. Ujusin talle ettevaatlikult külje alla – häbelik, nagu ma noil päevil olin – ning hakkasin juttu veeretama.
Esmalt tühjast-tähjast, seejärel aga „olulistel” teemadel, nii palju, kui see joobnud kõurikute kisa keskel õnnestus.
Rääkisin muusikast, filmidest, jiu-jitsu’st ehk kõigest, mis mind huvitas ja millest kõnelemise puhul oli mõistuspärane eeldada, et see minust atraktiivse noormehe pildi loob. Tüdruk kuulas, noogutas
kaasa seal, kus oskas, ning naeratas poolhuvitunult, kui jutt Black Sabbathini jõudis.
Ega mul selget tegevusplaani olnud. Lantimise peene kunstini jõudsin alles mõnekümne aasta pärast, kuid mingi ettekujutus mu noores kolbas siiski liikus. Igatahes lootsin preilis huvi äratada ning ühel kaunil õhtupoolikul – aga miks mitte juba paari tunni pärast! – oma köiejuppi noore daami basseinis leotada.
Korraga helises uksekell.
„See on Väints,” rõõmustas Lauri ning lidus välisukse juurde. Hetke pärast sisenes tuppa ülejäänud seltskonnast silmanähtavalt vanem tüüp, vast kahekümnene. Ta pressis end diivanile kahe tütarlapse vahele, pani käe kummagi põlvele ning lausus sõnad, mis mul tänini aeg-ajalt kõrvus kumisevad: „Mina olen Väino ja ma nikun teid kõiki ribadeks.”
Lauri korter ehmatas haudvaikseks. Peamiselt lugupidamisest, sest nii otsesõnu suudavad oma mõtteid väljendada vaid tõelised tegijad. Kus minusugune Black Sabbathiga tšikke püüab, seal niidab tõeline äss kompromissitu aususega. Ei mingit ümber nurga põiklemist ega mõtestatud vestlust Aasia kultuurist. Mees teab, mida mees tahab, ning taolise meelekindluse ees murdub ka kõige tüütum pipar.
Minus tekitas Väino tülgastust. Esiteks käisid mulle närvidele tema vuntsid, teiseks ajas Väino bravuur mind iiveldama. Kellele kuradile ta selle ibaga meeldida püüdis? Kõigile teistele, nagu selgus. Edukalt, olgu lisatud.
Lauri jõllitas oma vanemat sõpra varjamatu imetlusega ning ka ülejäänud poiste silmist peegeldus kadeduse ja hirmu segu ehk just täpselt see, mida Väino-taolised ülejäänutes tekitada üritavad. Poiste reaktsioon oli omamoodi etteaimatav, küll aga ootasin ärevusega, kuidas tüdrukud värskelt saabunud külalise omaks võtavad.
„Kohe niimoodi ütledki?” küsis üks. „Eriline nahaal.”
Raamatu leheküljelt võib see repliik ühte moodi kõlada, Lauri elutoas kõlas aga täpselt nii, nagu kõneleb naine siis, kui koledal kombel mehe käte vahele tahab viskuda, ent kardab liiga agar välja
paista.
„Millega sa muidu tegeled?” küsis järgmine tüdruk. Minu tüdruk. Minu jutukaaslane, kes veel viis minutit tagasi huvitunult jiu-jitsu kohta oli uurinud. Nüüd tahtis ta teada, millega Väino kõigi ribadeks nikkumise kõrval tegeleb.
„Noooo,” mörises Väino. „Tuled onu opale ja saad teada, muhhahaaa.” Püha jumal. See mees kõlas täpselt nagu tegelane, kelle loomise eest hoiatavad kõik romaani kirjutamise õpikud: liiga etteaimatav, liiga šabloonne, liiga üheplaaniline. Päris elu on taolisi vendi aga triiki täis.
„Võib-olla tulengi,” lausus preili. Seda fraasi pole vaja enam tõlkida, isegi ülestähendatuna kõlab see kurvastavalt ühemõttelisena.
Ma ei jäänud ootama, millal mu südamedaam vuntsidega ahvi sülle ronib, et seal jiu-jitsu ja Black Sabbathi asemel Moskvitši nukkvõllist rääkida. Kallasin pooliku õlle ühe sõõmuga sisse ega öelnud lahkudes head aegagi – ülejäänud seltskonna jaoks paistis aeg minu õnnistusetagi heaks kujunevat. Marssisin tujutult trollipeatuse poole ning tegin senise elu tähtsaima otsuse: tuleb usaldada oma madalaid instinkte, mitte neid, millest Doris Kareva kirjutab. Kes tahab keppi, peab endale ausalt tunnistama, et just ainult keppi ta tahabki.
Tollest mälestusväärsest õhtupoolikust kulgevad minu ajukeemilised protsessid tagurpidi: kõigepealt saabub testosteroon ehk vastupandamatu seksinälg ning alles siis dopamiin ehk kõrged tunded. Tegelikult on nad alati sedapidi kulgenud. Mul tuli lihtsalt ära otsustada, kas mängin elu lõpuni enese ja ümbritseva maailmaga lolli või tunnistan ausalt, et kogu mu olemasolu toetub vaid täitmatule seksijanule.
