Enne lõunat ei toimu ühel jõulueelsel laupäeval Värskas veel midagi.

"Istuge soojas, jõuan kohe!" saan Andres Maimikult (50) telefonis reipa käskluse. Istume Tšäimajas. Sööme koos fotograafiga jõuluvorste, kuni väljast kostub lumekirmel sõitmise praginat. Setomaa tuntuimasse söögikohta ei saabu Andres mitte autoga ega kuljuste helina saatel saanis, vaid jalgrattal. Ta on libedal teel sõites rumalalt riskeerinud, ent püsti jäänud.

"Minu maja nägite, jah? Kahekordne roheline maja otse järve ääres. Vana sõjaväelaagri komandandi maja! Sellest mööda sõitmata Tšäimaja juurde ei saagi," vuristab ta ühe käega hoogsalt pruuni lambanahkset kasukat seljast võttes ja teisega teetassi haarates, et soojendada lahti hommikukanged häälepaelad. Kadestan ta loomulikkust – kuidas ta silmapilguga sulandub ühest situatsioonist teise.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega