Kristina mäletab eriti selgelt üht igasuvist kontrolljooksu Otepääl Apteekrimäel, kus ta kaotas õele viie sekundiga. "Ma niimoodi vihastasin. Ütlesin isale, et lähen kohe jooksen uuesti ja ta ei suutnud mind pidurdada ka. Uuel ringil muidugi jooksin aeglasemalt ja see tunne, et ma oma õele kaotasin, oli nii pööraselt valus ja hull," nentis Šmigun-Vähi.

"See tegi mind ka inimesena ebameeldivaks. Mul on väga kahju, et käitusin Katriniga sel hetkel nii inetult," lisas ta.