ARVUSTUS | Kuidas Meryl Streep ja Nicole Kidman Broadwayl läbi kukkusid ja maale lesbitüdrukut päästma läksid
Sädelev, naiivne ja liiga moraliseeriv – nende sõnadega võiks kokku võtta Ryan Murphy värske muusikali „The Prom”. Kõlab pahaendeliselt? Täielik hukkamõist pole paraku iial võimalik, kui peaosas särab Meryl Streep.
Kolmel enesekesksel Broadway näitlejal ei lähe parasjagu just hästi: Dee Dee (Meryl Streep) ja Barry (James Corden) sõu võetakse kohe esietenduse järel kavast maha ning Angie (Nicole Kidman), kes on eluaeg unistanud peaosast muusikalis Chicago, pole kooritüdruku rollist ikka veel välja pääsenudki. Et siiski mitte rambivalgusest kõrvale jääda, löövad nad kampa Trentiga (Andrew Rannels), kelle elukäik on veel masendavam (muusikaakadeemiast baariteenindajaks) ja otsustavad maailma muuta. Angiele on nimelt silma jäänud sotsiaalmeedias leviv vastuoluline teema lesbitüdruk Emmast (Jo Ellen Pellman), kelle tõttu tahetakse ära jätta traditsiooniline koolilõpuball, kuna tollel on soov meessoost saatja asemel kaasa võtta teine tüdruk.
Endine koolikiusatu homoseksuaal Barry ei saa samuti niisugust ebaõiglust vaikides pealt vaadata, seega võetakse ette teekond Indianasse, et kooli juhtkonna meelt muuta. Luksuse ja vabameelsusega harjunud nelikul ei saa konservatiivses külakeses muidugi lihtne olema, aga nagu muusikalis sageli, võidutsevad viimaks headus ja armastus.
Probleem on selles, et „The Prom" toob selle headuse vaataja ette väga lihtsustatud kujul. Iseäranis peegeldub see laulusõnades, mis on lausa primitiivselt moraliseerivad. Olles heteroseksuaalse naisena ise alati sõbralik (sõna „sallivus" ei meeldi mulle kohe üldse, see on eksitav ja nihkes) väga erinevate inimeste vastu, ei taha ma, et, tullakse etteheitvalt näppu viibutama. Samuti usun, et selline lähenemisviis jääb kaugeks ühele neist sihtgruppidest, kellele film (arvestades peamist tegevuskohta ehk gümnaasiumi) tõenäoliselt suunatud on. Enamikul selles vanuses noortest pole kunagi olnudki probleemi teise inimese seksuaalse orientatsiooniga. „The Prom" libastub lisaks ka stereotüüpidega: kes jaksaks järjekordselt vaadata populaarsete cheerleaderite õelutsemist? Kas on olemas mõni noortefilm või -seriaal, mis sellest puutumata on jäänud?
Ent olgu, püüame andeks anda. Oleme sõbralikud, nagu paluti. Lihtsamaks muudab asja see, et lauldakse hästi: nii Streep kui Kidman on end ju varemgi tippmuusikalides tõestanud ja Pellmanil on... lihtsalt ilus hääl. Õnneks on juba süžee tõttu välistatud klišee, kus prints ja printsess teineteisele armunult silma vaatavad, kätt hoiavad ning häält väristades duetti laulavad. Selles filmis asendab printsi teine printsess ja meloodiad ei ole õnneks ülearu imalad. Koreograafia seejuures pretendeerib kohati isegi West Side Story matkimisele.
Nüüd aga kõige tähtsamast. Kogu protest selle vastu, kuidas minust väevõimuga head inimest kasvatada püütakse, taandub iga kord, kui ekraanile astub Meryl Streep. Nii lihtsalt on. Vähemalt minu jaoks on ta selline päästik, mis paneb instinktiivselt pisaraid valama, kuna silme eest jooksevad läbi tema eelnevad superrollid Joanna Kramerist kuni Florence Jenkinsini ("Mamma mia" Donnast rääkimata). Ometi mängib ta „The Promis" tegelaskuju, kelletaolist tema filmograafias enne polegi: läbinisti enesekindlat, nartsissismi kalduvat diivat, kelle jaoks „ei" ei lähe arvesse. Olgu kui tahes kerge žanr, Streep teeb oma töö ära talle omase detailse põhjalikkusega ja varastab sealjuures justkui möödaminnes sõu ka Kidmanilt, kelle tegelaskuju ongi kirjutatud kahvatumaks ja pinnapealsemaks (sellest on muidugi kahju, ta vääriks enamat).
Vaatamata geiringkondade juba avaldatud pahameelele, et heteromees nagu James Corden ei peaks mängima homoseksuaali, kukub just Cordenil ülekaalulise, lapsepõlvetraumadega, pealtnäha joviaalse ja vaid välimusele keskenduva poisi roll välja usutavalt. Selles ei torka silma midagi solvavat ega alandavat ka geimaailma jaoks. Pealegi: pildikeelelt on film tõeliselt rõõmsates vikerkaarevärvides nii kostüümide kui interjööri kaudu, see lisab särtsu pimedasse ja porisesse ilmastikku, kus enamjaolt tõsimeeli ei saa aru, kas parasjagu on öö või päev. Olgu parem vikerkaar.
Detsembris Ameerika Ühendriikide kinodesse jõudnud „The Promi" näeb nüüd ka Netflixis.
