TOP 20: kas oled juba näinud? Just need on 2020. aasta parimad filmid

2020. aasta on viimaks lõppemas. Reisivale inimesele nagu mina, kes käib ühelt festivalilt või messilt teisele, lippab ühest kinosaalist jooksuga järgmisesse oli koju jäämine alguses võõras ja väsitav. Kõik kinod suleti ja suured filmid liikusid edasi, samal ajal nautisid erinevad voogedastused lisandunud koduseid silmapaare ja kiiresti tõusvat aktsiahinda. Seega on loomulik, et kui nüüd teha aasta kokkuvõte parimate nähtud filmide kohta, leiab sellest tavatult palju just Netflixi, Primevideo, Apple TV+ ja teiste platvormide teoseid. Tuletan igaks juhuks meelde, et kõik siin on subjektiivne ja sisaldab ainult neid linalugusid, mida jõudsin vaadata.

20. Uncut Gems

Adam Sandleri elu parim roll, kus ta kehastab võlgadesse sattunud juveliiri New Yorgis. Netflixis saadaval.

19. American Murder: The Family Next Door

Netflixi dokumentaalfilm, mida on raske sirge näoga vaadata. Lugu ühest USA perekonnast, kus naine kaob koos kahe lapsega jäljetult ning politsei proovib teada saada, mis juhtus.

18. The Platform

Netflixi õudus-ulme-triller, milles üks vabatahtlik läheb vertikaalsesse vanglasse, et seda uurida. Igal korrusel on 2 vangi ja üks suur auk keset kongi. Ülevalt alla liigub platvorm, mille peal on suur söögilaud, täis uhket kraami. Igal korrusel on 2 minutit, et süüa, seejärel liigub toit järgmisele, kuid süüa ei jagu kõikidele - kuidas seal ellu jääda?

17. I'm Thinking of Ending Things

Charlie Kaufmani imeline film paarist, kes läheb mehe vanematele külla. Veider ja psühholoogiline draama, mis mängib reaalsusega läbi keskkonna ja dialoogi. Hoidke silm ja mõistus terav - see film on seda väärt.

16. On The Rocks

Apple TV+ ja Sofia Coppola originaalne dramöödia, mille peaosades on Bill Murray, Rashida Jones ja Marlon Wayans. Felix (Murray) on elumees, kes tuleb enda tütrele külla, kui too avaldab muret, et tema mees võib-olla petab teda.

15. The Invisible Man

Blumhouse stuudio üks imelisemaid filme, mis eelkõige särab operaatori töö, muusika ja lavastusega, sest vaenlane on sõna otseses mõttes nähtamatu. Üks meeldejäävamaid trillereid.

14. Host

Koroonaperioodi jooksul tehtud väikese eelarve õudusfilm, kus kogu tegevustik toimub läbi arvutiekraani. Sõbrad saavad kokku ja kutsuvad Zoomi kaudu vaime välja. Muidugi asjad lähevad nihu.

13. Big Boys Don't Cry

PÖFFi jooksul tõsiselt sündinud lugu poiste turvakodust, kus hooldajad aastakümneid sadu poisse vägistasid ja piinasid. Lugu algab, kui üks endine, nüüdseks täiskasvanud ohver on sunnitud sündmuseid uuesti läbi elama.

12. Wolfwalkers

Apple TV+ originaalne animatsioon tuntud meistritelt Tomm Moore`ilt ja Ross Stewartilt. Robyn on koos isaga võõras riigis, kus isa käib tööna hunte jahtimas. Olles noor ja põikpäine preili, proovib ta isa aidata ning kohtub metsas müütilise olendi Wolfwalkeriga, kes teda hammustab. Nüüd tüdruk muutub ise Wolfwalkeriks ja liigub metsa.

11. The Call

Lõuna-Korea fantastiline õudus-triller, milles kaks noort naist suhtlevad läbi telefoni, olles teineteisest kakskümmend aastat eemal ning hakkavad teineteist aitama. Kuid sellel on ootamatud tagajärjed. Kuni lõpuni üllatusi täis, väga verine ja meelelahutuslik film.

10. Freaky

„Freaky" on selle aasta üks ootamatuid komöödiapärle. Siin kohtuvad kaks tuntud filmimotiivi - maskis sarimõrvar ja maagiline kehade vahetus. Üles astuvad Kathryn Newton ja legendaarne Vince Vaughn: abitu koolitüdruk ja suur mõrtsukas. Tegemist on veriselt naljaka filmiga, mis kopeerib teisi tuntud teoseid, kuid ei ole paroodia.

Blumhouse filmistuudio jaoks on olnud suurepärane aasta ning ka siin demonstreeriti enda oskust publikule muudkui midagi uut pakkuda, algusest kuni lõpuni. Nende otsus palgata Vince Vaughn on jackpot, sest mehe ülisuur keha (198cm) on hirmutav kui psühhopaat, kuid äärmiselt humoorikas kui noor teismeline tüdruk. Olgugi, et sisuliselt oleme iga teose elementi juba mitu korda näinud, on see kooslus uus, tundub originaalne ning mõnusalt meelelahutuslik.

9. #Alive

Lõuna-Korea, Netflix ja zombid - mis saaks valesti minna? Tundub, et suurt midagi, sest „#Alive" on õnnestunud fantaasiapõnevik ja tempokas ellujäämise lugu. Tegemist oli minu jaoks ühe aasta oodatuima filmiga ning õnneks see oli ootamist väärt. Siin on kõik olemas - hea narratiiv, suurepärased näitlejad ja karakterid, üllatused, muusika ja muidugi ja visuaalne võimekus.

Oh Joon-woo on teismeline mängur, kes jääb üksinda koju momendi,l kui maailmas hakkab levima salapärane viirus. Inimesed muutuvad zombideks ning poiss jääb nüüd koju kinni. Suur nälg sunnib noormeest korterist lahkuma kortermaja avastama ja zombide käitumist õppima. Peagi kohtab ta neidu, kellega nad jõud liidavad, et oleks kergem ellu jääda. Lugu ei kulge nii, nagu võiks oodata, zombid pole ka päris klassikalised (jällegi, mõned üllatused) ning üldiselt on tegemist mõnusa moodsa filmiga, mis garanteerib ühe nauditava filmiõhtu sõprade ja külmade jooki seltsis.

8. Color Out of Space

Kuidas kõlab kombinatsioon: ilusa pildi ja heliga film, mis on täis veidraid koletisi ja seletamatuid sündmuseid? Täpselt selline ongi „Color Out of Space" nimeline film, mis põhineb H.P. Lovecrafti lühijutul. Üles astuvad Nicolas Cage, Joely Richardson ja Madeleine Arthur ning oi, kuidas see film tõmbab pilku1 Lugu on mõnusalt lihtne - eraldi asuvas farmis elava perekonna juurde kukub meteoor ning kiiresti hakkavad juhtuma äärmiselt veidrad sündmused. Jah, äärmiselt veidrad: koletised, imelikud taimed ja palju muud.

Selle aasta HÕFFi lemmikfilm ei ole terve ülejäänud aasta jooksul meelest läinud ning pole ka teist taolist, mis oleks sedavõrd kütkestav ja kõnetav antud žanris. Keerulise algmaterjaliga lugu leidis tee suurtele ekraanidele suurepäraselt ning Nicolas Cage saab teha täpselt seda, mis talle meeldib. Ütlen hoiatuseks, et tavalisele kinokülastajale see ei pruugi sobida, sest siin on omajagu sümbolismi ja kunsti, mis ei ole sihitud peavoolu suunas. Siin on sulanduvad dimensioonid, keerulised psühholoogilised efektid ja veel mitmeid erinevaid elemente, mida ei saagi kirjeldada, vaid tuleks lihtsalt vaadata. Palun, lapsi kõrvale ärge võtke.

7. Palm Springs

Sarnaselt eelnevalt nimetatud filmile „Freaky", on ka „Palm Springs" puhul tegemist vana mudeli uuesti kasutamisega. Siin astuvad üles Andy Samberg, Cristin Milioti ja J.K. Simmons, kes kõik on kinni veidras ajatsüklis, kus üks päev kordub igavesti. Lugu algab sellega, kuidas Sarah (Cristin Milioti) on õe pulmas ja asub seal kurameerima noore mehega, kel nimeks Nyles (Samberg), kui äkitselt neid ründab salapärane mees vibuga. Ta näeb, kuidas Nyles põgeneb salapärasesse koopasse ning järgneb talle sinna. Sealt edasi on Sarah ja Nyles kinni samas päevas ning proovivad teha kõik mis võimalik, et sellest pääseda.

Tegemist on komöödiaga, mis naerutab, kuid ei unusta ka südant soojendada. Ideaalne film, mida partneriga koos mõnusalt teki all vaadata, kus mõnusa muigega nautida Sambergile omast huumorit ning elada kaasa hästi õnnestunud narratiivile. Vanas valemis näeme ka midagi uut, kuid üldiselt suuri üllatusi ei ole. Lihtsalt hästi õnnetunud film, mis jääb meelde ning kuhu on hea naasta ka tulevikus, kui tuju on veidi halb.

6. The Father

Siin on kindlasti tegemist filmiga, mida peab vaatama, et tõeliselt hinnata. „The Father" on lavastaja Florian Zelleri samanimelise etenduse filmiversioon, mis tuleb ekraanidele suurepäraselt üle. Peaosas on vanameister Sir Anthony Hopkins, kes teeb oma karjääri parima rolli ning võimalik, et ka Oscar on silmapiiril. Ta mängib Anthony nimelist vanurit, kes vaikselt kaotab võitlus dementsuse ja reaalsusega.

Publik ei tea, mis on reaalsus ning on samasuguses segaduses nagu Anthony ise. Lavastaja segab meie meeli ja arusaamist, kui laseb erinevatel näitlejatel mängida sama karakterit. Isegi võtteplats muutub. Me kuuleme erinevaid versioone vanamehe elust ja karjäärist ning isegi sündmuste järjestus ei ole lineaarne. Või vähemalt nii meile tundub. Tegemist on kindlasti pisarakiskujaga ning unikaalse kunstitööga, sest keskendub sündmuste tunnetusele eelkõige, mitte nende reaalsusele.

5. Tenet

Mul on ainult üks sõna - „Tenet". Film, mis pidi päästma kinod ja aasta 2020, kuid seda kahjuks teha ei suutnud. Süüdistada võib siin koroonaviirust kuii fakti, et film on lihtsalt liiga keeruline tavalise kinokülastaja jaoks, kuid meister Christopher Nolan tegi siiski imelise filmi. Keerulise narratiiviga lugu paneb James Bondile sarnase agendi keset sündmuseid, mida on raske seletada. Esemed liiguvad ajas tagasi, samal ajal kui midagi liigub ajas edasi ning kusagil seal keskel on John David Washingtoni karakter nimega Protagonist.

Rohkete eriefektidega loodud teos näitab mitut erinevat pikka stseeni, millest me räägime veel aastaid. Näiteks Laagna tee tagaajamise stseen või kaklusstseen, kus üks inimene liigub ajas edasi, teine ajas tagasi ning lennukiga suurde angaari sisse sõitmine. Jah, Nolan ostis suure lennuki ning sõitis sellega läbi seina...päriselt! Film ei ole siin nimekirjas kõrgemal, sest sedavõrd kiire tempo juures unustas Nolan ära karakterid. Publikul ei teki tugevaid emotsionaalseid seoseid, seega finaalis planeeritud pisarakiskumine ei toimi, kuid vaatan seda filmi tulevatel aastatel veel mitmeid ja mitmeid kordi.

4. The Trial of The Chicago 7

Aaron Sorkin on tagasi. Mees tuli Netflixi koos staaride paraadiga, eesotsas sellised nimed nagu Eddie Redmayne, Alex Sharp, Joseph Gordon-Levitt ja Sacha Baron Cohen. Film nimega „The Trial of The Chicago 7" viib vaataja tagasi aastasse 1968 kui toimus suur Vietnami sõja vastane protest, mille käigus arreteeriti erinevad inimesed ideega, et nad kõik töötasid koos, et alustada mäss.

Tegemist on tõestisündinud looga, kus publikule avanevad sündmused segatud järjekorras. Tegevustik on jaotatud kaheks - kohtusaalis toimuv ning meenutused sellest, kuidas keegi sinna jõudis. Antud viis lavastamiseks toimib ideaalselt ning pinge püsib terve filmi. Dialoog on kandev jõud, karakterid kõik on erinevad, neil on omad lood ning kõik saavad särada. Lugu on täis üllatusi, tempo on kogu aeg peal ja näitlejad oma soorituste tipus. Raske on mitte kaasa elada, sest eluline ebaõiglus mõlemalt poolt sunnib vaatajat ka ise pooli valima. Tõeliselt ilus filmikunst, mis lõhnab tugevalt Oscarite järele.

3. Sound of Metal

„Sound of Metal" fokusseerub trummar Rubenile, kelle terve eksistents on seotud muusikaga ning jäädes kurdiks hakkab mees kaotama seda, mis defineerib tema elu. Filmi keskmes on enesepettuse hävitav ja kalliks maksma minev iseloom raskete tõdede ees seistes. Riz Ahmedi rollisooritus (tõenäoliselt teemaks ka Oscaritel) on veatu ning tema teekond leidmaks kaosest rahu jõuab läbi ekraani iga vaataja südamesse.

Kõige unikaalsem osa selle teose juures on helilavastus. See algab kui ülivalju, otse näkku karjuv heavy metal muusika, muutudes üha vaiksemaks häiritud heliks, mida on keeruline kuulda kuni lõpuks totaalse vaikiva rahutundeni välja. Film kõnetab enim totaalses vaikuses, kuid haarab kaasa ja hoiab kinni algusest kuni lõpuni.

2. Nocturne

Blumhouse'i filmistuudio on siin nimekirjas tagasi ja üha paremaks läheb. Sydney Sweeney tõsine soolosooritus, kui kade kaksikõde Juliet on samal ajal õõvastavalt vastik, kuid põnev ja müstiline, tugevalt näoilmeline roll. Lugu algab sellega, kuidas viiulit mängiv noor neiu teeb enesetapu, jättes endast maha palju veidraid sümboleid. Juliet ja Vivian (Madison Iseman) on pianistidest kaksikõed, kuid Vivian võtab endale kogu rambivalguse. Juliet soovib olla sama andekas kui õde ning selle jaoks sõlmib ta kokkuleppe deemonitega, kasutades selleks veidrat vihikut, mille eelmainitud viiulimängija endast peale surma maha jättis.

Film ei ütle midagi otse. Tundub, et tegemist võiks olla fantastilise looga, kuid sügavalt sümboleid täis mõttelugu mängib nii vaataja kui Julieti vaimse suhtega reaalsusesse. Kõik on selge ja ei ole ka, palju veidraid sündmuseid ning veelgi arusaamatum suur finaal jätab siiski märgi. See pakub palju kõneainet sõprade vahel, eneseanalüüsi loo mõistmiseks, kuid üks on selge - narratiiv on tugev, film on mõjuv triller ning 2020 poleks olnud sama ilma selle imelise filmita.

1. Uncle Frank

Amazoni Primevideo „Uncle Frank" on segu kahest klassikalisest alažanrist, kus teekonnafilm kohtub kapist välja tulemise looga ning see kõik toimub stiilsetel seitsekümnendatel. Ajastu oli küll vabameelsem, kuid ometi veidi piiratud silmaringiga homoseksuaalsuse suhtes. Peaosas astuvad üles Paul Bettany ja Sophia Lillis. Tõenäoliselt teenib mees siit endale ka Oscari-nominatsiooni. Antud teos on puhas filmikunst, kus inimesed armastavad enda tööd ning see nauding on tunnetatav ka läbi ekraani. Narratiiv on tugevaim aspekt, kohati kõikudes, kuid olles enamasti äärmiselt kvaliteetne.

Lavastaja Alan Ball on loonud klassikalise struktuuriga ja imeliselt kirjutatud filmi, mis on samal ajal ajakohane ja ajatu, muidugi ka sügavalt liigutav. Teine kolmandik on veidi aeglane, kuid rasked teemad ja sügavad elulised sõnumid taastavad tasakaalu. „Uncle Frank" pole kindlasti kerge vaatamine ning ei pea seda ka olema. Siin saame naerda, saame nutta ja eelkõige seda lugu mäletada. Minu jaoks on see film kõige kunstilisemalt ja mõttelisemalt konstrueeritud teos tervel sellel aastal.