Nii mõnegi jaoks tuleb naljamehe Peeter Oja karm iseloom pigem üllatuslikult. Küll aga on mitmekülgselt näitlejal endal selle jaoks selgitus olemas.

"Eks ma natuke selline piimasupp ole küll. Aja jooksul on see tagasi tõmbunud. On asju, mis mind väga ärritavad, eriti kui see puudutab ennast. Proovin küll end valitseda ... aga matslus, pahatahtlikkus, teistest mitte hoolimine – neist asjadest ei suuda ma mööda vaadata. Kui inimesed on ülbed üksteisega, kargavad peale, ei arvesta liikluses üksteisega. Pahatahtlikkuse tunneb ju kohe ära," sõnas Oja Pets.

Peeter Oja rääkis ka ajakirjanduse iseloomust, sellisena nagu seda tunnetab. "Ma olen loomult usaldav inimene. Mitte võib-olla nii naiivne, et iga sõna usuks, aga kui ma inimest ei tea, siis eeldan, et ta on aus, südametunnistusega. Kui inimene on mulle vastuvõetamatu, proovin temaga mitte suhelda, kui vähegi saan," tunnistas ta.

"Aga kuidas nii saaks elada, kui lähtuda, et kõik on sead, mina ainsana olen puhas ja aus? Ma ei oska ega taha niimoodi asju võtta. Selge see, et mu usaldust on võimalik hästi kiirelt kaotada. Ja kui see juhtub, siis on see totaalne. Kui inimene on mind alt vedanud – eksimusi ikka juhtub –, aga kui on lausa sigadust tehtud, siis sellega on kõik. Ma võin tere öelda, paar sõna juttu rääkida, aga see inimene on mul kindlalt tsementeeritud riiulis. Välja seda sealt enam ei võta."

Loe pikemalt Maalehest.