Vähiga võitlev Kaia Iva: rõõmustan selle üle, mis mul on olemas ja mis mul on olnud
"Ei, see ei anna endast märku," sõnas Kaia Iva ETV heategevussaates "Jõulutunnel", öeldes ka, et munasarjavähk avastatakse varases staadiumis pigem juhuslikult ja seda ka siis, kui otsitakse midagi muud.
Iva on läbi teinud operatsiooni, keemiaravi, bioloogiline ravi ning nüüd taaskord keemiaravi. Sotsiaalkaitseministrina tegeles Kaia Iva meditsiinisüsteemis teistsuguste probleemidega. Nüüd, seda seest poolt vaadates, on olukord teine.
"Poliitikuna on nõudlikkus palju suurem. Tahaks, et kõigile jätkuks ravimeid ning ravi. Nüüd ma tunnen end palju tänulikumana ja alandlikuna. Mina olen eranditult kokkupuutunud väga heade arstidega," ütles ta.
Seda sama on ta rääkinud ka tuttavatele, kes aga arstidelt justkui imet ootaksid. "Me ei saa eeldada, et arsti juures käimine on justkui "Selgeltnägijate tuleproovis" osalemine. Ei ole võimalik, et arst asju ette näeb. Meil on olemas need vahendid ja võimalused, mis on saadaval," tõi Iva välja.
Igal aastal tulevad välja ka uued ravimid ning Iva usub, et Eestis on paremad kirurgid kui paljudes teistes riikides.
Kaia Iva töötab praegu Türi vallas, aga keemiaravi tõttu on ta sinisel lehel. "On paremaid päevi ja on halvemaid päevi," sõnas Iva, kes püüab nii palju töötada kui võimalik.
Käega löömise tunnet Ival pole olnud, kuid on neid päevi, kus lihtsalt ei jõua. "Ma pigem ikka rõõmustan selle üle, mis mul on olemas ja mis mul on olnud ja panen oma energia sellesse," ütles ta.
Kaia Iva rääkis oma haigusest Kroonikale septembris. Ta kirjeldas, mis pani teda arsti juurde viima. "Aasta tagasi hakkasin tundma rohkem väsimust ja näiteks kui tegin aiatöid, siis märkasin, et füüsilist võhma on vähem. Kui novembris muutus mu kõhu ümbermõõt ebatavaliselt suureks, mõistsin, et asi pole õige. Sest kõht oli ikka üsna turses ja pikali olles oli raske hingata. See mind perearsti juurde viiski," rääkis ta.
Iva sai vähidiagnoosi 1. detsemberil 2019. "Enne seda hommikut oli mul nädal aega olnud raske hingata, pikali olles eriti. Olin käinud perearstil, saanud uueks nädalaks uuringute saatekirjad. Oli pühapäeva hommik ning magamatusest ja õhupuudusest väga kehv olemine. Kutsusime mulle kiirabi. Mäletan, et tütar Angela tuli tol hommikul ülevalt korruselt alla ja vaatas, et miks kiirabiauto õuel on, ja siis oli ehmatus muidugi. Ega seda lihtne pealt näha olnud," meenutas ta.
"Haiglas selgus, et siirded olid juba kopsus ja kopsu ümbritsev pleuraõõs oli nii vedelikku täis, et kopsumaht oli minimaalseks jäänud. Kui ühest kopsupoolest tõmmati poolteist liitrit vedelikku välja, hakkas kohe kergem," ütles Iva.
