Teen harva noka lahti väljaspool oma eriala (läbirääkimised & haridus) või hobi (luulekontserdid). Evi Arujärve hiljutise ERR-teemalise pühadepostituse sisu on tõukeks.

Niisiis. Kas kujutate ette, et näiteks Anne Erm nõustuks osalema endast teose "Mina - geenius" küpsetamisel, analoogselt Kersnast tehtuga (vt ETV jõulusaated kolmel järjestikusel õhtul)? Või, meie aja Ernesaks, vaieldamatu korüfee Raul Talmar, koorimuusikast keksimas "ainult tänu minule"? Eri valdkondadest - näiteks Kristjan Rahu, kuidas arenes maailmatasemel ettevõtlusvõlur, mil viisil sai lihtsast poisist metseen, seda muidugi tänulikkusest nõretavate koori solistide crescendo saatel? Või kuidas Jan Kaus liigub enesekindla teadlikkusega vältimatu Nobeli poole, kaamerate ees nurrudes, veel parem - iga kiituse peale kirjaniku ilmet live'is suures plaanis näidates? Kuidas Ott Tänak näitab meile Saaremaa kodu, millisesse ta oma sõnul kui supertalent üks miljardist one of a kind, sündis, muutes Maarjamaa ainuisikuliselt Rallimaaks? Aga tagasihoidliku sümpaatsuse võrdkuju Felt suurustamas, et ei noh, tema kaliiber võtab nüüd produtseerida ainult Oscarini jõudvat materjali? Või, Juss Piho oma Nõmme ateljee maalide ees, kirjeldamas milline järjekordne megasaavutus on lõuendil kuivamas ja kuhu see kunstiajaloo pjedestaalil paigutub, helitaustaks ovatsioonid...?

Miks ei kujuta ette? Aga sellepärast, et see poleks normaalne ega vastuvõetav, oleks mõõdutundetuses väljaspool kultuursust, (või lihtsalt nali), ületades elementaarse sündsuse ning paigutaks vastava avalduse tegija ebaadekvaatsete klassi, vähendades ebaõiglaselt tema tegelike soorituste väärtust ning tekitades arusaamatust ka igas kollegiaalses gildis. "Mina, Kersna", jätkuga "Jumal, Kersna" - parafraseerides Graves'i - on meie armastatud ringhäälingu way to go?

Ning, fokuseerideski nüüd rahvusringhäälingule, siis mispärast peab vaataja tundma, et normaalsus on seljatatud jäetuna vähemusse ning ebanormaalsus etaloniseerunud, piinlikkusest saanud norm? Kas saate sünopsis, millega Allfilmi uksest sisse ei lastaks, läbib ETV loomenõukogu nagu nüri nuga läbi või, kuna tegu on omadega? Kui ETV ka peab end eraldi planeediks, siis toitub ta ühe astronoomilise kehakesena ju ometi Päikesesüsteemist nimega EV riigieelarve, mitte pole viimase kese.

Miks pole (potensiaalse tegijate sarja, mitte ühe elusa looja monumendi) võtmeks meistrid á la Kersna, kes pika aja jooksul eri riigikordadel ja muutuvaegadel suutnud nii intervjueerida, eneseavamisteks tahetud atmosfääre luua, üllatada, ületada jne jne, kinnistudes selle läbi armastatud teleloojateks, kastmeks eneseületuste tublidus (tervis, materiaalne hakkamasaamine kapitalismis ja elu teises pooles, kärgperendus, kohanemine digimaailmaga jms)? Nõutuse kellad löövad, ja pole vaja küsida, kellele.

Ning - tele ning üldse kultuuri kohta - kas polnud vanasti mitte PUBLIK see, kes geniaalsuse erikaalu määrab, mitte palgaline źürii, kes avalikkuse tellimust peaks täitma, rääkimata subjektist enesest? Ei öelnud Ernesaks et "ma-kirjutasin-praegu-Koidula-sõnadele-geniaalse-laulu-kurat" ega "mida-te-peate-nüüd-mistahes-riigikorra-ajal-südames-hoidma" koos "ja-olgu-mulle-tunnustuseks-üleelusuurune-laulutaadi-pink-ka-olla!" nõudmise kui talendi kivisseraiumise sümboliga. Vastupidi. Tõelise tegija DNA-s on väärikus. Mida - mitte ERRor'eid - õigustatult eeldame ka ERR-ilt.

Naljavõtmes lõpetades - Nikita Mihhalkov olla oma suureks üllatuseks kaunis hiljuti teada saanud, et filmikunst eksisteeris Venemaal ka juba enne tema sündi.