Mustanahalised aadlikud XIX sajandi Briti õukonnas? Poleemikat tekitav hittsari lükkab ajaloo kummuli

Jõulupühadel Netflixi jõudnud ajalooline draamasari "Bridgerton" paneb linateose aluseks olnud raamatu fännid kukalt kratsima: sinisilmse hertsogi asemel näeb ekraanil peaosas mustanahalist näitlejat.

Legendaarse "Grey Anatoomiaga" laineid löönud stsenarist Shonda Rhimes on otsustanud minevikku kaasajastada: nii meespeosa kui paljudes teistes kõrgseltskonnas liikuvate aadlike rolle mängivad tumedanahalised näitlejad, kes on toodud Jane Austeni aega. Kaheksast osast koosnevas raamatusarjas algupäraselt tõmmusid tegelasi ei ole.

Julia Quinn kirjeldab oma Bridgertoni saagas Hastingsi hertsogit Simonit kui inglaslike näojoontega, pikakasvulist ja erksiniste silmadega meest. Sarjas mängib tema osa välimuselt sootuks teistsugune Zimbabwest pärit Regé-Jean Page, kes on näitlejahariduse saanud Londoni Drama Centre`s. "Vaataja mõistab, et sarja kangelased seisavad vastamisi XXI sajandi probleemidegai, inimeste ihad ja hirmud on sarnased ka 200 aastat hiljem," lausus Page intervjuus The Guardianile.

Ka kuninganna Charlotte´i rollis, keda raamatus ei kohta, näeb näitlejannat, kelle juured ulatuvad Aafrikasse. Kuninganna kohta on ajaloolased tema suguvõsa uurides Põhja-Aafrika juurtes selgusele jõudnud. Golda Rosheuvel jagab Charlotte`ina hirmu ja armu nii mustadele kui valgetele ning kirjanik peab seda eriti õnnestunud täienduseks. Kriitikud on "Bridgertoni" juba nimetanud revolutsiooniliseks romansiks. Kuigi näitlejaid on erinevatest rassidest, ei viita dialoogides miski nende eksootilisele päritolule ning kõrgklassi staatus on võimalik kõigi jaoks.

Kuna uuendused on publiku hulgas tekitanud nii elevust kui skepsist, esitab sarja režissöör Chris Van Dusen küsimuse vastu: "Mis oleks, kui Inglismaa kuninganna kasutaks oma väge, et tõsta selles ühiskonnas esile teisi värvilisi inimesi?" Lisaks astuvad kõrvalosades üles mitmed aasia päritolu näitlejad. Sarja meeskond rõhutab, et sooviti luua õhustik, mis oleks segu Jane Austenist, "Gossip Girlist" ja miks mitte ka "50-st hallist varjundist". Viimane seletab ehk ka arvukaid seksistseene, mida toda ajastut kujutavates teostes on seni kirjeldatud mõnevõrra tagasihoidlikumalt.