Tarandite peres on olnud keeruline aasta. Teie ema Mari suri. Kroonikas ilmus ka vestlus teie isaga.

Isa ütles jah, et ta oli kogemata Kroonika ajakirjanikuga rääkinud.

Ta rääkis, et elab Mari minekut päris raskelt üle.

Me oleme ju väga kaua koos elanud. Aga teistpidi ma ütleksin kõrvalt, et minu meelest on ta hästi tubli. Ta saab nagu täiesti hakkama.

See murrab ju maha, kui kaotad inimese, kes on terve elu su kõrval olnud.

Aga teistpidi pole see midagi unikaalset. Kogu aeg on ju nii olnud, surematust ei ole ju leiutatud. Ma ei ütleks, et teadusliku maailmavaate baasilt oleks see kuidagi raskemini talutav kui mõne religiooni, olgu see budistlik ümberkehastumine või kristlik... Eks igaüks saab isemoodi hakkama.

Kuidas te ise saate?

Muidugi on vahel kurb. Mina ütleksin niimoodi, et oli selline aasta, kui sai emaga palju rohkem koos olla kui pärast varast lapsepõlve. Tal oli rikas vaimuelu ja see ei raugenud ka haigevoodis. See oli väärt asi. Aga me ei ole kolmeaastased, et hakkaksime endale sisestama, et äkki toimub ime või läheb teistmoodi. Ei, me ei saa. Nii on ju alati õige, et vanemad lähevad enne, lapsed hiljem. Teistpidi ei saaks, see oleks ebaõiglane.