ARVUSTUS | Kesk(pärane)öine taevas, mis on mõeldud IMAX-ekraanidele

Algselt suurele ekraanile plaanitud "Midnight Sky" ei kanna telerist vaadates suurejoonelise ulmefilmi rolli välja ning on süžee poolest nõrgavõitu.

Praegusel ajal, mil enamik kinosid inimtühjadena seisavad ja inimesed filme koduteleritest vaatavad, otsustasid „The Midnight Sky“ tootjad pärast üksikuid eellinastusi, et oleks mõistlikum see kinotükk Netflixi rahvale vaatamiseks panna. Tõenäoliselt on see parim mõte, mida antud teosega teha saaks, sest kui oled filmile kulutanud 100 miljonit dollarit, siis tuleb see kuskilt, loodetavasti kasumiga, tagasi teenida. Aga paraku on paljudes suurriikides kinode tegevus täielikult peatatud, mis muidugi sobib kõigile koduseid kinoteenuseid pakkuvatele ettevõtetele. Tuleb tunnistada, et „The Midnight Sky“ puhul on säästetud kinorahast vaid meelehead, kuigi ulmefilmide efektid enamasti just kinosaalidesse kuuluvad. Hoolimata sellest, et selles astuvad üles armastatud näitlejad, kelle hulgas on George Clooney, Felicity Jones ja Kyle Chandler, on värske film juba praegu palju negatiivseid kommentaare saanud.

„The Midnight Sky“ on pisut enne jõule esilinastunud ulmekas, mille tegevus on jagatud kaheks – pool filmist toimub kosmoses ja ülejäänud pool arktilistel Maal, kus radioaktiivne kiirgus on elu täielikult hävitanud. Kui ka viimasest raketibaasist kõik ellujäänud evakueeruvad, jääb sinna veel ainsana püsima NASA teadlane Augustine (Clooney). Üksi üritab ta ühendust saada erinevate tähelaevadega, mis on läinud otsima kohti, kus inimkond saaks edasi elada. Olles lootuse juba enam-vähem minetanud, saab ta ühel päeval ühendust ainsa laevaga, mille puhul veel pole tulnud kindlat teadet, et see oleks hävinenud. Teekonna jooksul rasedaks jäänud kapten Iris Sullivan (Jones) ja tema meeskond on kosmoselaevas parasjagu tagasiteel Jupiteri lähedalt, kus meeskond leidis elukõlbuliku Kuu nimega K-23, mille avastajaks oli kunagi Augustine. Antenn jääb aga liialt nõrgaks ning side katkeb, mistõttu otsustab Augustine minna läbi krõbeda külma ja üle eluohtlike jäämägede võimsama antennini. Filmi kõige põnevam ja ühtlasi üks väheseid sündmusi toimubki teel läbi pakase, kui rändajad keset lumekõrbe leitud konteinermajakesse magama heidavad ja see poole une pealt läbi jää vette hakkab vajuma.

Olles mitmel korral suremise äärel olnud, jõuavad nad siiski sihtpunkti ja saavad seal taas ühendust juba tuttava, Maa poole suunduva kosmoselaevaga. Selle meeskond on vahepeal olnud raskustes asteroidirünnakuga, mis nende laeva lõhkus. Parandustööde käigus jääb nende teele veel teinegi asteroidisadu, mis seekord säästab küll laeva suurematest kahjustustest, kuid kahjuks üht astronauti mitte. Meeleolu kosmoselaevas ei tee paremaks ka see, kui Augustine teatab neile, et Maa on sedavõrd ohtlik, et sinna ei saa maanduda ja sealt pole kedagi enam päästa. Antud olukord tundub kahele mehele juba nii lootusetu, et nad otsustavad siiski Maale minna. Ülejäänud meeskonnal soovitab Augustine pöörduda tagasi K-23le ja seal elama asuda.

Muidu üsna keskpärase sisuga teose teeb põnevamaks ehk see fakt, et Jones rasestus võtete ajal ja seetõttu ongi kosmoses hõljumas lapseootel naine. See võib ehk esmalt ebaloomulikuna tunduda, kuid loob siiski mingi lisaväärtuse ja mõjub vaatajale võib-olla ka pisut Aadama-Eevalikult. Kes aga on elus näinud enamat kui kolme ulmefilmi, see tõenäoliselt Clooney režissuuri erilise vaimustusega ei suhtu. IMAX-kinodesse mõeldud lahedad eriefektid ja ilusad kaadrid taevaruumist ei jäta aga kodusel teleekraanil nii kustumatut muljet, et seda kordumatuks linalooks pidada.