Rääkides enda tehtud otsustest, mida ta hiljem kahetseb, sõnas Nüganen: "Mõne näitleja minekut, mida ma ei osanud ära hoida. Kus toas istuvad kaks meest, pisarad silmis, mõlemad nutavad ja saavad aru, et muud võimalust pole. Mitu sellist minekut, kus näitleja tunneb, et talle on ülekohut tehtud, kui teater on lepingu üles öelnud."

Elmo Nüganen meenutas 1992. aasta tagust aega, mil paljud teatrid läksid tähtajatutest lepingutest üle tähtajalistele lepingutele. Linnateatris tegi ta sama, kuid see viis paljude näitlejate koondamisteni.

See otsus mõjutas ka Nüganeni suhteid endise Noorsooteatri peanäitejuhi Kalju Komissaroviga. "Istusin oma kabinetis, kui kõlas koputus uksele, sisse astus Kalju ja küsis minu käest: "Kuidas sa said nii teha?" Pidades silmas, et paljud tema näitlejad, kolleegid olid koondatud. Ma ei osanud midagi vastata peale selle: "Sa oled ise mulle ju seda õpetanud!” Pidades silmas, et tuleb olla lõpuni aus, et teatud situatsioonides tuleb kompromissitult lõpuni minna. Selle järel tekkis väga pikk paus. Vaatasime kogu selle aja teineteisele otsa. Ühel hetkel pöördus Kalju ümber ja läks välja. Mina astusin akna juurde ja tegin mitu suitsu järjest," meenutas Nüganen.

See otsus rikkus Nüganeni ja Komissarovi suhted igaveseks. "Kui olid Komissarovi matused – ta oli enne oma matused läbi lavastanud koos ühe oma õpilase Üllar Saaremäega – ta teadis täpselt, mida tahab oma ärasaatmisel näha. Siis Üllar tuli ja ütles, et Kalju korralduse kohaselt pean mina olema viimane, kes tema matusel sõna võtab," ütles Nüganen.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena