KROONIKA 25! Esimene peatoimetaja Maire Aunaste: ajakirja kokkupanek oli mu jaoks kohutav peavalu

"Ma ei vastanud ootustele," ütleb Kroonika esimene peatoimetaja Maire Aunaste, kes juhtis ajakirja väljaandmist pisut vähem kui kolm kuud. Üle 25 aasta meenutab Maire Eesti säravaima ajakirja sündi.

Kroonikat välja andva Postimehe juhi Mart Kadastiku ettepanek tuli 1995. aasta sügisel Maire Aunastele (67) ootamatult. Ta oli kirjutanud juba 1990ndate algusest lugusid toonasesse Telelehte ja kolumne Õhtulehele, aga kirjutavas ajakirjanduses polnud ta varem töötanud. Maire oli saanud populaarseks Eesti Televisiooni saate "Reisile sinuga" juhina ja sealt Kadas­tikul see mõte tekkiski – oskab kirjutada, juhib intrigeerivat suhtesaadet, ise pole ka just suu peale kukkunud, just selline tüpaaž sobib juhtima uut seltskonnaajakirja! Maire peatoimetatud esimene number ilmus 10. jaanuaril 1996 ja viimane sama aasta 6. märtsil.

Kui palju andis Mart Kadastik sulle juhtnööre, missugune peab uus ajakiri välja nägema?

Mäletan, et hakkasime Mardiga rääkima uue ajakirja kontseptsioonist oktoobri lõpus ja ta jättis absoluutselt vabad käed. Tõi näite, et ajakiri peaks olema nagu Briti kõmuleht The Sun või midagi taolist. Ega ma sellest kontseptsioonist täpselt aru ei saanudki. Kuni hetkeni, mil ilmus kolmas number ja Kadastik saatis mulle pika faksi tekstiga: rahva huvi meie Kroonika vastu hakkab lahtuma ja see tuleneb sellest, et peatoimetaja on valesti aru saanud – see, mida me teeme, ei ole kultuurileht, tarvis on teha hoopis teistsugust ajakirja. Samas faksis oli Kadastikul ka paar küsimust: miks ei ole selle inimese sõbratarist lugu ja teise armukesest. Mille peale vastasin: ma ei ole suuteline panema fotograafi keset talve puu otsa istuma, kuni keegi uksest või aknast välja tuleb. Ma ei saa sellega hakkama! Kirjutasin, et olen nõus kohe ära minema. Kümnendat numbrit ma enam välja anda ei saanudki. Mul oli lihtne lahkuda, sest Tõnis Palts kutsus mind tegema uut ajakirja Nädal, mis koosnes ainult televisiooniteemadest, ja see sobis mu hingelaadiga väga.

"Ajakirja kokkupanek oli mu jaoks kohutav peavalu."

Kuidas komplekteerus Kroonika esimene toimetus? Said kõik inime­sed ise valida?

Sain muidugi ka ise komplekteerida meeskonda, kuid mõned tulid kaasa enne Kroonikat ilmunud ajalehest Liivimaa Kroonika. Peeter Volkonski kutsusin näiteks ajakirjanikuks nii, et juhtusin temaga sõitma ühes bussis Tartust Tallinnasse. Istusime kõrvuti ja selgus, et ta ei töötagi kusagil. "Siis on õige aeg tööle asuda," ütlesin ja nii Volkonski Kroonikasse sattuski. Alul oli Kroonika toimetuse filiaal ka Tartus.

Mäletan, et ühel päeval võttis minuga ühendust Väga Tähtis Inimene ja ütles, et abikaasal oleks tööd vaja. Abikaasa saigi töö, kuna tal oli vastav haridus ja meil oli vaja korrektorit. (Tegemist oli endise peaministri, Isamaa liidri Mart Laari abikaasa Katriniga. – I.V.) Mardiga oleme tuttavad ülikooliajast.

Esimest toimetuse sekretäri Kristina Märtinit (praegune Eesti Filmi Instituudi tootmisassistent – I.V.) tundsin saatest "Reisile sinuga". Kuna söögitegijatena olid mehed tollal väga erandlikud, lõime rubriigi "Kolm meest köögis", kus retsepte jagasid Peeter Kard, Uno Maasikas ja Karl Martin Sinijärv. Kui lõpetasin ülikooli ajakirjandusosakonnas esimese kursuse ja läksin tegema oma esimest praktikat ajalehte Edasi, oli Linnar Priimägi mu juhendaja – istusime ühes kabinetis ja vaatasin, kuidas geenius töötab. Sealt tekkis kontakt ja julgus ta Kroonikasse kirjutajaks kutsuda.

Meil oli hästi kihvt kollektiiv. Keegi ei olnud ülemus ega keegi alluv. Ka peod olid sealsamas Tatari toimetuses, kus tegime meile üle jõu käivat tööd.

Olen kuulnud, et esimesed numbrid ilmusid väga raskelt. Toimetus istus sinu lukustatud kabineti ukse taga, sina nutsid sees, ajakirjaküljed olid täitmata, trükitähtaeg kohe kukkumas. On see tõsi või rahvaluule?

Mäletan Tatari 25 asunud toimetuse poolkeldrikorrusel asunud ruume. Mõtlesin, et ma ei saa sealt enam öösiti ka välja, sest pean kogu aeg mõtlema, kuidas ajakirja leheküljed täis saada ja sellepärast pidevalt inimesi tüütama. Ajakirja kokkupanek oli mu jaoks kohutav peavalu. Kartsin jubedalt, et ma ei saa iialgi järgmisi numbreid valmis. Eriti kui mõistsin, et ajakiri ei peaks niivõrd rääkima Eesti kultuuriinimestest ja ajaloost, vaid sellest, kes kellega käib. Juhatuse ootus oli, et tuleb ikka selline kollane asi, mis lööb inimestel silmadest vere välja. Aga minus ei ole absoluutselt sellist ainest! Mina tahaksin kirjutada ainult seda, mida inimene ise tahab rääkida. Ma ei saanud sellega hakkama, ma ei vastanud ootustele.

"Metalne hääl läbis mu selgroo ja pisarad olid kohe järel."

Sind lasti lahti või lahkusid ise?

Olin nõus kohe ära minema, kui sain aru, et ma ei suuda täita mulle seatud ootusi. Sellisel juhul ei tasu ju mingil juhul kümne küünega töökohast kinni hoida. Kadastikuga me isegi ei näinud teineteist – tema oli Tartus, mina Tallinnas, meie lahkumisvestlus toimus telefoni teel. Ma ei ole pärast seda Kadastikuga enam kunagi rääkinud. Mis põhjusel peaksin?

Ütleme ausalt, ega Mart Kadastikul ei ole õrn ja emotsionaalne, kõrva paitav hääl. Kui tema tahab metalselt öelda, siis ta ka ütleb. Aga minul läheb see läbi selgroo ja pisarad on kohe järel.

Aga kunagi ei tohi midagi taga nutta, alati tuleb minna edasi.

Sina läksid juhtima ajakirja Nädal, ent olid ka sealt sunnitud üsna lühikese aja pärast lahkuma. Miks?

Lahtilaskmistest on mul jäänud kõige sügavamini hinge ajakirjast Nädal lahkumine. Mulle helistati ühel õhtul ühest väljaandest ja küsiti, kas te ikka teate, et teid lastakse lahti. Sest Nädalasse tuleb uus peatoimetaja. Olin just töölt koju jõudnud ja helistasin oma tollasele ülemusele Ain Lausmaale, et aru pärida. Lausmaa käskis mul kohe tööle tagasi sõita ja teatas: "Jah, see on õige. Sinu asemele on leitud teine inimene." Tuli välja, et see inimene oli Rünno Saaremäe, kes osteti üle Kroonika tegevtoimetaja kohalt. "Me kutsume inimese Kroonikast üle, et nõrgestada liiga tugevaks muutunud ajakirja, me ei saa ju talle pakkuda samaväärset kohta, kust ta tuleb, ikka rohkemat," ütles Lausmaa. Kroonikast äratulek ei valmistanud mulle mingit pettumust, aga see, et mind asendati Nädalas inimesega, kelle kohta oli varsti teada, et sellest ei tulnud üldse midagi välja, oli valus. Ma ei saanud aru, mida olin valesti teinud, et mind asendati täiesti televisioonikauge inimesega. See oli põhjus, miks sõitsin Ameerikasse. Sellest solvumisest ei saanudki ma üle.

Mis on kõige eredamalt üürikesest Kroonika tööst meelde jäänud?

Mis mulle selles töös tõeliselt ei meeldinud, oli glamuuritari elu ja esindusüritustel käimine. Mulle öeldi kohe alguses, et Kroonika peatoimetaja peab hakkama käima mööda üritusi, kus on kohal koorekiht, ja tooma sealt seltskonnalugusid. See oli mulle kohutavalt vastumeelne, sest selline elu ei ole üldse minu loomuses. Mäletan üht üritust tollases Baar Tallinnas, kuhu vedasin end poolsurnult nagu hapukapsas otse töölt. Pidin minema ja särama, inimestega kontakte looma. Parajasti oli meie toimetuses ärimees Rein Kilk, kes pakkus ennast üritusele kaasa. Viibisime seal lühikest aega ja Rein lubas mind oma autoga koju viia. Auto oli tal pargitud natuke Palace'i hotellist edasi ja kui kohale jõudsime, seda seal enam ei olnud. Auto oli ärandatud. Rein käis ümber tühja koha, laiutas käsi ja sõnas: "No ei ole enam!" Kui palju oli selles juhtumis Kroonika ainest, kui praegu, 25 aastat hiljem, selle peale mõelda! Aga toona ei tulnud ma selle peale, et sellest uudist teha. Sina oleksid selle kohe ära tabanud!

Peeter Volkonski: Kroonikat oli lõbus teha

"Ega keegi väga ei usu, kui ütlen, et olen töötanud Kroonikas. Olin ametlikult lepinguga Kroonika Tartu toimetuses tööl üheksa kuud. Tartu toimetus koosnes kolmest inimesest: peale minu olid veel Kaupo Torim ja Karl Martin Sinijärv.

Tartu toimetus likvideeriti, sest sel polnud mõtet. Tartus polnud ju seltsi­elu, millest kirjutada. Eks sain ka ise aru, et meie püüdlused vastasid rohkem kultuuriajakirjale. Esimeses numbris ilmus mul järelehüüe muusikateadlane Leo Normetile. Kahjuks ilmus see ilma kadunukese nimeta. Mõtlesin, et see on elementaarne, et pannakse nimi ka juurde, aga seda ei tehtud. Mäletan, et kontrolliti Kadas­tiku käest, kas esimesse numbrisse sobib nekroloog. Aga nime, näed, ikkagi ei pandud… (Naerab.)

Naljaküljed "Kaabak. Rahva tõelised gaasid" oli mu enda idee, seda oli väga lõbus teha. Teinekord tegi ka mu poeg, kel olid mõned head lollused. Tahtsin talle anda Kroonika kaudu võimaluse.

Sel ajal ei olnud ju arvuteid. Lugusid saatsin Tallinnasse faksiga. Kirjutasin Prantsusmaalt toodud elektrilise kirjutusmasinaga, mille küljes oli diskett ehk flopi. Kahjuks ei ühildunud see Tartu toimetuses ühegi arvutiga, nii et interneti teel, mis oli õnneks juba olemas, lugusid saata ei saanud.

Kroonikaga on sama asi, nagu omal ajal oli Heldur Jõgioja ja Suveniiriga. Raadios tehti siis mingeid rokkansamblite edetabeleid ja kõige sitemaks bändiks valiti Suveniir. Võtsin selle kohta sõna. Ütlesin: kallid inimesed, te panete Suveniiri rokkbändide kategooriasse, mis teil arus on?! Suveniir on omas nišis väga populaarne ja vajalik ansambel, aga rokiga ei ole sel bändil mingit pistmist. Kroonikat ja Akadee­miat ei hakka ju keegi võrdlema! Kroonika on omas nišis väga vajalik ja tõeliselt arvestatav ajakiri.

Mäletan, kuidas kohtusin Tatari tänava toimetuses esimest korda uue peatoimetaja Ingridiga, kel olid jalas väga ilusad sukkpüksid, kuldniitidega. Eks algas ka Kroonika kuldaeg. Ingrid ütles mulle: kirjuta ikka midagi veel. Aga ega mul ei tule välja, las ma kirjutan parem oma suurepäraseid lasteraamatuid."

Kristina Märtin: peo käigus murdsin jalaluu

"Töötasin Riigikogus Isamaa fraktsiooni nõunikuna ja osalesin Maire Aunaste saates "Reisile sinuga" koos kahe teise Toompea sekretäriga. Hakkasime sealtpeale Mairega suhtlema ja ühel päeval ta küsis, kas tahaksin tulla tegema uut ajakirja. Mul oli Riigikogus olemisest kõrini ja ütlesin: miks mitte! Ajakiri Kroonika algas väga lõbusalt. ­

25 aastat tagasi olime ju 25 aastat nooremad! Pärast esimese numbri ilmumist läksime kõik toimetusest Amigosse edasi pidutsema. Mairel hakkasid sukasilmad jooksma, mina tantsisin nii, et murdsin jalaluu. Ma omal jalal koju ei saanudki. (Naerab.)

Mis imeinimesed sealt toimetusest läbi käisid, kõikvõimalikud hudožnikud olid seal koos: Peeter Volkonski, Uno Maasikas, Karl Martin Sinijärv, esimene fotograaf oli Väino Silm, kes tuli kuidagi Laaride perekonna kaudu. Me veetsime väga palju ka vaba aega koos, kogu aeg oli üks trill ja trall.

Sel ajal ei olnud mobiiltelefone, nii et mäletan, kuidas mindi lugu tegema Rapla missivalimistest, aga üritus oli eelmisel päeval ära olnud. Siis otsiti mööda Raplat missi taga, et lugu ikka kokku saada. Kui mindi Võrumaale tollasest hittbändist Ummamuudu lugu tegema, pildistas fotograaf Väino Silm kaks rullitäit pilte lammastest, sest ta oli neist rohkem võlutud kui bändist. Väino oli nimelt endine loomaaia fotograaf. Lood olid praeguse Kroonikaga võrreldes vägagi teistsugused: ajakirjanik Meelike Saarna kirjutas näiteks loo mingist bussijuhist, kes kudus vabal ajal linikuid. Ajakiri oli segu Perest ja Kodust ning maaelust.

Mäletan ka esimesi arglikke seltskonnapilte. Illar Hallaste helistas mulle ja küsis, kas ajakiri ei võiks avaldada pilte tema õigusbüroo avamiselt. Tasapisi hakkasid inimesed aru saama, et Kroonika on hea enesereklaami väljund.

Ega minu karjäär seal pikem ei olnud kui Mairel. Üsna varsti kutsus Riigikogu esimeheks saanud Tunne Kelam mind enda juurde tööle. Nii et läksin juurte juurde tagasi. Aga Krooni­kast sain palju eluaegseid sõpru ja see kõik oli nii tore!"

Kroonika nr 1: lastelehekülg, Urmas Ott ja Matti Milius

Kroonika esimeses numbris saavad sõna Torontos elav president Lennart Meri esimene abikaasa ja poegade ema Regina Meri (kes enne jõule meie hulgast lahkus), lavastaja Mikk Mikiver ja Austraalias treeniv Erika Salumäe, kes meenutavad uue aasta saabumist. Seltskonnapiltidel naeratavad pidulised Estonia aastavahetusballilt. Väike ülevaade on ka Vanemuise aastalõpuballilt ja Urmas Oti aastavahetussaatest "Urmas Ott ja teised. Vol. 5". Selgub, et toonasel peaministril Tiit Vähil ja Kroonikal on sünnipäev samal päeval, 10. jaanuaril. Mart Kadastik kirjutab oma kolumnis, et Kroonikas ei ole mingit poliitikat, pommiplahvatusi ega muud vägivaldset, Kroonika taotleb inimlikku pilti inimestest. "Me teame juba, mitu aktsiat ja autot on ühel või teisel riigimehel. Kahjuks on meil väga lünklikud teadmised selle kohta, mitu naist, last või ämma on Eesti ühiskonnategelastel," kirjutab Kadastik. Järgneb ülevaade aastavahetusel uksed avanud uue ööklubi Dekoltee ehitusmaksumusest, ruutmeetrite arvust ja omanikeringist. Avapeol viibijad jäävad saladusse. Ülo Tuulik vaatab Paul Kerese 80. sünniaastapäeval tagasi suurmeistri elule ja Peeter Volkonski kirjutab emotsionaalse järelehüüde kellelegi Leole (nagu hiljem selgus, muusikateadlane Leo Normetile). Linnar Priimägi toob välja viisteist juhtlauset armastusest ja Matti Milius näitab üht pilti oma kunstikogust. Maire Aunaste kirjutab avaliku kirja uue seriaali "M-Klubi" režissöörile Roman Baskinile, milles kiidab seriaali suurepäraseks, vaimukaks, elust maha kirjutatuks. Tiina Lokk teeb ajaloolise ülevaate kino Helios viimasest seansist. Mustvalgetena ilmusid lastelehekülg "Kroonika Kronnu" ja huumoriküljed "Kaabak. Rahva tõelised gaasid", mille lood kirjutas Peeter Volkonski. Kolm meest köögis: Peeter Kard, Karl Martin Sinijärv ja Uno Maasikas õpetavad tegema kalamarjatordikut ja labskausi. Tervel leheküljel on avaldatud ka üks Indrek Hirve luuletus.

Ajakiri ilmus 48-leheküljelisena, millest 16 lehekülge olid mustvalged. Esimeses Kroonika numbris ilmus kolm reklaamikülge: Kanal 2 reklaamis oma uut seebiseriaali, Tridens uut Finlandia Cranberry vodkat ja Tartu Raadio lubas olla "ka alanud aastal sinuga".