ARVUSTUS | Leinast tekkinud tühjuse täitmine ehk rasedatele rangelt keelatud
(8)
Ungari režissööri Kornél Mundruczó draama on esimesed auhinnad juba võitnud: Veneetsia filmifestivalil pärjati Vanessa Kirbyt parima naisosatäitja auhinnaga. Ilmselt mitte asjatult.
"Pieces of a Woman" on peaaegu esimestest stseenidest peale valus vaatamine. Martha (Vanessa Kirby) ja Sean (Shia LaBeouf) valmistuvad saama kauaoodatud last. Babyshowergi peetakse ära ning kodusünnituse esimene faas läheb kui õlitatult - kui välja arvata see, et pere poolt usaldatud ämmaemand on teise sünnituse juures abiks ega saa kohale tulla. Tema asemel saabub appi Eva (Molly Parker), kes vaatamata kogemustele ei oska kahtlustada midagi hirmsat, kuni beebi pärast sünnitust hapnikupuuduse tõttu lillaks tõmbub ja sureb. Läbi elatud sünnitusvalu asendub millegi hoopis piinarikkamaga: kogu perel tuleb leinata tütart, kes veel hetk tagasi sooja ja õunalõhnasena ema rinnal lamas.
Film ongi lugu leinast ja sellega toimetulemise mehhanismidest. Kui Martha kasutab ignoreerimistaktikat ning üritab jätkata elu nii, nagu poleks midagi juhtunud, siis Sean eksleb raevu, juhusuhte ja kokaiini vahel ning paarisuhete, sealjuures ka seksi vahele kerkib ületamatu müür, mida ei suuda lõhkuda ka Martha väljapeetud maneeridega ema Elizabeth (Ellen Burstyn), kes iga hinna eest üritab oma tütrest võitlejat koolitada ning teda ämmaemandat kohtus põrmustama. Martha on hoopis teist meelt: kaotatud tütart tagasi ei saa ning ratsionaalsem oleks tema surnukeha hoopis teadusele annetada.
Filmi pildikeel on mõtlik ja tempo rahumeelne, pisarat iga hinna eest ei pigistata,küll aga on ilmselt taotletud kutset empaatiale: aidata mõista neid inimesi, kes on olnud sarnases olukorras. Neid on palju, kuid me ei pruugi seda teada, sest lein on seisund, milles suur osa inimestest eelistab enesesse tõmbumist. Nõnda teeb omal kombel ka Martha ja teda aidata on keeruline, et mitte öelda võimatu. Häid lahendusi ja õigeid sõnu ju lihtsalt ei ole.
Pikad, aeglased lähiplaanid kannavad näitlejate esituses usutavalt välja ja tegevustiku kroonikalik kuupäevade kaupa peatükkideks jaotamine annab filmile elulisust veelgi juurde. Peene ja diskreetse tunnetusega on tabatud ka pisemaid detaile (äsja sünnitanud naise sidemetega aluspüksid tualettruumis maha kukkumas, kogu filmi läbiv õunamotiiv, mis lähen-teen-vahepeal-võileiba-vaatajale võibki märkamatuks jääda).
"Pieces of a Woman" on just nii rutiinselt valus film, kui seda ühe lapse kaotanud pere argipäev vaatamata kõrvaltvaatajate poolt toonitatavale kreedole "aeg parandab kõik haavad" olla võibki. Väliselt kõik justkui muutuks, tegelikult on osalised oma valusse takerdunud. Teisiti kui just niisugune kammerlikult vaoshoitud kujutamine olekski keeruline paratamatuse sügavust mõistma panna. Mõtlemisruumi jätab ka filmi avatud lõpp.
Ma ei tea, kas selle filmi vaatamine lohutaks või toetaks neid peresid, kes samas olukorras on olnud. Lapseootel naised võiksid igaks juhuks selle vahele jätta, kuid ülejäänutele teadmiseks: septembris Veneetsias esilinastunud "Pieces of a Woman" on sellest nädalast alates Netflixis vaatamiseks väljas.
