"Moskito, sõpradele Moska, on tänaseks umbes 30-aastane hall hobune, kes on minuga olnud sellest ajast, kui ma olin vist 11. Meil on 25 ühist aastat. Ta on mu esimene hobune, suur õpetaja ja südamesõber, kes tänaseks on ühe hobuse kohta väga kõrges eas.
Kuna tema pimedaks jäämine on olnud väga kiire, ei tea ma nägemiskaotuse ulatust. Vahepeal on tunne, et ta endiselt midagi tajub, aga hobused kompenseerivad palju kuulmise, haistmise ja tajumisega. Seetõttu oli ta mul karjas koos teiste hobustega ja sai seal ilusasti hakkama. Küll aga on hobustel karjas oma reeglid ja hierarhia ja mul ei ole küll palju tõendeid, et teised hobused teda kangesti kiusanuks, aga ma arvan, et keegi teistest hobustest ajas ta lihtsalt läbi aia. Seda nad vahel teevad, kui keegi karjas nõrgaks jääb, et peletavad nõrgema isendi eemale. See on üks potentsiaalne lahendus.
Teine variant on see, et kuna ta nägemisväli on järsult vähenenud, siis ta pimedas lihtsalt ei näinud ega saanud aru, kus on aed ja võib-olla millegi peale ehmatades jooksis karjusenööridest läbi. Minu hobused on eesti tõugu, nad elavad aastaringselt vabapidamisel. Kui hobustel olnuks põgenemise soov, oleksid ka teised kaasa läinud, aga läks ainult Moska. Aias on korralik elekter, nii et kindlasti ei saanud see olla niivõrd kogenud hobusel teadlik soov välja murda.
Ma arvan, et ta sattus sinna ristmikule, kus temast piltki tehti, kas täiesti kogemata või seetõttu, et ristmik oli ilusti valgustatud ja ta lihtsalt tajus valgust. Kus ta oli, sellest ta igatahes aru ei saanud, sest karjaloom ei eksle teistest muidu eemale. Olen südamest tänulik märkajatele, kes koheselt politseisse helistasid, kes siis mind omakorda kiiresti teavitasid.
Nüüd aga ootab mind suur õppimine: kuidas kohaldada elu erivajadusega hobusele. Tellisin just täna aiaaukudepuurimise masina, alustame korralikult plankaiast, mida lihtsam tajuda ja raskem lõhkuda. Kindlasti tuleb mul veeta tükk aega erinevates foorumites, et end täpselt pimeda hobuse pidamisega kurssi viia. Kuigi see on kindlasti raske, ei ole tegu muuga kui erilist hoolt vajava iseärasusega ja nagu meil siin Pajuväraval kombeks: "Me saame hakkama," ütles Heidi Kroonikale.

Heidi hüppas autosse ja leidis hobuse sealt, kuhu politsei oli juhatanud. "Õnneks valgustatud alalt, kus ta autojuhtidele natukenegi nähtav sai olla. Täiesti segaduses, teadmata, kus ta on. Ta tuli ja pani oma pea vastu mu auto kapotti, kui auto tee äärde seisma jätsin. Kõrvad kikkis, niivõrd abipaluv pilk silmis. Silmis, mis enam hästi või pimedas üldse mitte, ei näe," kirjeldas Hanso oma postituse pealkirjas.