See ei olnud vähk, mis Liisile saatuslikuks sai, vaid hoopis probleemid veresoontega. "Viimased paar aastat oli ta väga kodune ja käis minimaalselt toast väljas, sest ta jalad hakkasid väga kiiresti valutama," sõnab Ivar.

See on nagu saatuse iroonia – tüdruk, kelle tallad olid tuttavad peaaegu iga vanalinnasillutise munakiviga ning kelle luules on füüsilisel ruumil nii oluline koht, oli lõpuks vangistatud nelja seina vahele.

Haigusele vaatamata tuli lõpp lähedastele ootamatult.