Näitleja Doris Tislar filmi "O2" võteteperioodist: “Tennisisti minust ei saanud, aga kannatlikkust õppisin küll!"
Möödunud sügisel linastus ajalooline spioonipõnevik "O2", mis oli 75 000 vaatajaga üks populaarsemaid kodumaiseid filme. Alates 4.veebruarist saab filmi vaadata voogedastusteenuses Elisa Huub. Spioonipõnevikus astub mainekate näitlejate kõrval üles noor ambitsioonikas näitleja Doris Tislar. Uurisime Doriselt, kuidas ta näitlemiseni jõudis, milline oli filmi tagasiside ja millised on tema plaanid eesootavaks aastaks.
Kuidas uus aasta alanud on? Kas tööd jagub ja tervis on hea?
Uus aasta on alanud väga põnevalt ja selliste tuuridega, mis loodetavasti niipea ei rauge. Teatritööst on mul veebruarini paus, mis annab aega tegeleda uue kodu remontimisega, mis on omakorda vägagi loominguline protsess - alustades finantseerimisest kuni renoveerimiseni välja. Tervist jagub kamaluga ilmselt sellepärast, et veedan palju aega looduses, mis karastab nii keha kui vaimu. On üllatav, kui vähe me tegelikult loodusega koos elame. Tihti arvatakse, et ka rabas jalutamine teeb meist nii öelda metsarahva. Linnal on kindlasti omad võlud aga kui sa enam saarel ja kasel vahet ei tee siis on kuskil midagi mäda. Ka minul on veel pikk tee minna, et igat taime tunda aga tunnen, et olen aina teel.
Pärast keskkooli läksid Rootsi õppima. Mida sa seal õppisid ja miks just sinna tahtsid minna?
Ma ei unistanud kunagi Rootsi kolimisest. Õppisin koolis prantsuse keelt ja pigem arvasin alati, et mu tee läheb lavakasse. Aga saatuse tahtel läks nii, et õppisin Rootsis rahvaülikoolis rahvusvahelisel erialal "Acting and collaborative theater". Rootsi keele sain samuti selgeks ja see on minu jaoks suur asi. Erinevate keelte oskamine annab näitleja erialal väga palju võimalusi juurde. Aga ka igapäevaselt saad kuidagi maailmast rohkem osa ja aru kui mõistad erinevaid kultuure keele tasandil. Elasin veel aasta Londonis ja korraks Pariisis. Välismaal elamine avardas kõvasti silmaringi ja andis hea ülevaate Euroopa riikide eluolust. Eestil on veel palju arenguruumi, aga nii kultuurivaldkonnas kui elamistingimuste osas on meil minu arvates paljude teiste Euroopa riikidega võrreldes teatavaid eeliseid.
Sul ei ole praegu kõrghariduse diplomit. Kas oled mõelnud, et tahaksid veel õppima minna või pole see "paber" sinu jaoks nii oluline?
"Paber" kui selline ei ole minu jaoks kindlasti määrav. Selleks peab puid maha võtma ja ma arvan, et seda tehakse juba piisavalt. Kindlasti tahaksin oma eriala veel edasi õppida mõnel kursusel või töötubades, aga kõige rohkem õpid ikkagi igapäevaselt laval olles ja seda Eesti Noorsooteater mulle ka võimaldab.
"O2" esilinastusest on möödas kolm kuud. Kuidas film sinu arust vastu võeti?
Jaanuari seisuga on kinno jõudnud üle 75 000 inimese. Praeguseid piiranguid arvestades on see väga hea tulemus. See räägibki juba enda eest. Nii sisuliselt kui visuaalselt ollakse üldiselt filmiga vägagi rahul. Kindlasti on erinevaid arvamusi ja kriitikutelt igasuguseid etteheiteid, aga ma leian, et ka neid on põnev ja arendav kuulda.
Linda roll oli üks su esimesi suuri filmirolle pärast "Mina olin siin" filmis osalemist. Kuidas rolli sisseelamine läks ning milline on sinu tegelaskuju?
Rolli sisseelamine läks üllatavalt meeleolukalt. Kehastan filmis tennisetreenerit ja kuigi seda lõppmontaažis palju näha ei ole, siis treening oli mu enda jaoks väljakutse ja andis rollile palju nii-öelda rasva juurde. Tennisisti minust ei saanud aga kannatlikkust õppisin küll. Meil oli minu põhilist partnerit mängiva Kaspars Znotinsiga väga põnevaid ja pikki vestlusi juba enne võtteid. See oli täpselt selline koostöö, mille pärast näitleja töö mind paelub. On suur õnn kui sul on partner, kellega tõesti tunned, et saad koos luua.
Neile, kes pole veel "O2" filmi näinud - miks sa neil seda kindlasti soovitaksid vaadata?
Põhjuseid on palju. Alustuseks on see minu arvates üks põnevamaid Eesti filme, mis viimastel aastatel on tehtud. Tugev stsenaristide nelik on teinud väga põhjaliku ajaloolise taustauuringu ja pannud sellest kokku tõeliselt paeluva loo. Ka näitlejate pallett on rahvusvaheline, mis annab samuti tavapärasele Eesti filmile midagi uut juurde. Ja ajaloost on alati midagi õppida. Praegust Eesti poliitilist maastiku vaadates on näha, et keegi ei usalda kedagi. Ma arvan ,et O2 annab hea meenutuse, miks peame keerulisel ajal kokku hoidma, mitte iseenda tooli jalga saagima.
Millega sa hetkel tegeled? Mis projektid pooleli on ning kuidas koroona sinu tööd mõjutanud on?
Mul on kuidagi nii läinud, et vaatamata koroonale oli 2020. aasta vägagi töökas ja loominguline. Ja hea jätkusuutlik moto on: "Kui ise ei tee, siis kes veel?" Varsti hakkavad Eesti Noorsooteatris uued proovid Mari-Liis Lille ja Priit Põldma koostöös sündivale lavastusele "Teises toas". Samal ajal ehitame kultuuritehas Polymeris uut stuudioruumi nimega "ESIK" nii proovisaali kui teatrietenduste tarbeks. On ka muid projekte, millega parasjagu tegelen aga las need jäävad veel saladuseks.
Ajalooline spioonipõnevik "O2" viib vaataja Molotovi-Ribbentropi pakti aegsesse Eestisse, aastasse 1939, mil sõjaväeluure kapten naaseb salapärase surma uurimiseks kodumaale. Jälgi ajades joonistub aga üha selgemalt välja Punaarmee Eesti okupeerimise plaan, milles on oma osa mängida Nõukogude sõjaväeluurel.
„O2" on alates 4. veebruarist eksklusiivselt vaadatav Elisa Huub voogedastusteenuses. Filmis löövad lisaks Doris Tislarile kaasa Priit Võigemast, Elmo Nüganen, Rein Oja, Indrek Ojari ja Tambet Tuisk.
