„Keegi ei uskunud, et see võiks juhtuda, aga laev prantsatas otsejoones vette. Ma jõudsin ainult mõelda, et täna ma suren,“ meenutab Kertu ärevaid hetki, mil vasakult tulnud laine andis paadile sisse nii suure hoo, et aluse katusel olnud reisiseltskond paremale küljele libises.

Inimesed kukkusid vette ja paat vajus neile peale, Kertu sai veel paadi servaga vastu pead. „Vee peale tõustes mõistsin, et veel on võimalus ja ma tahan elada.“