Kevadel leidis meedias kajastust seegi, et paljud näitlejad linna heaks muule tööle ei asunud.

Kalda meenutab: "Meilt küsiti, kas oleme nõus appi minema, vabatahtlikult. Muidugi olin nõus, kuna linn maksab ju meile palka. Andsin end üles ja peagi helistas tütarlaps linnaametist: "Meil siin oleks vaja muposse abiks!"

Mina: "Mis ma tegema peaks?"

"Noh, kui inimesed kogunevad, siis politseile abiks olla."

Mina: "Ma pole võib-olla selles eas..."

"Ei, teie iga pole mingi probleem!"

Sain aru, et ta ei tea, kes ma olen ja missugune välja näen, ning käisin välja oma trumbi: "Ma kardan jubedalt võõraid inimesi!"

"Ei, ärge kartke, päris politseinik tuleb ka kaasa!"

Selle peale küsisin, mis tööd on veel pakkuda. Üks amet oli siis surnuaias riisumine. Vastasin: vaat selle vastu pole mul midagi! Aga riisuma ma siiski lõpuks ei saanudki.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena