Olles meelelahutusajakirjanduses töötanud hea mitu aastat ja kirjutanud tuhandeid väiksemaid ja suuremaid lugusid Eesti ja välismaa loomeinimestest, siis ikka ja jälle kohta inimesi ning kommentaatoreid, kes arvavad, et näitlemine ja laulmine pole nn päristöö.

Nende kommentaaride mõtteks on enamasti teise halvustamine ning salvamine, nad pügala võrra allapoole tuua ja end läbi nende kritiseerimise halvustada. Ma ei tea, kes need inimesed on, kes neid kommentaare teevad, või mis ametit nad peavad, kuid nad leiavad, et nende tehtav töö on päris ning kuid ja kuid harjutavad näitlejad, kes peavad kuuel õhtul järjest mitu tundi laval täieliku professionaalsuse ja loomulikkusega esinema, seda ei ole.

Või muusikud, kes kirjutavad pidevalt uut muusikat, tehes seda hilja õhtul, keset ööd või varahommikul, seda selleks, et anda välja laul, mis võiks talle tuua piisavalt honorari, et ta saaks selle eest arved makstud ja ka perele leiva lauale tuua.

Ja kui see ei ole päristöö, kui see on nii lihtne nagu arvatakse, siis miks kõik sellega hakkama ei saa?

Jah, need ametid ei ole esmavajalikud. Nägime seda ka ju eelmise aasta märtsis, kui Eesti Vabariik kehtestas koroonaviiruse laine tulekul esimesed piirangud, mille tõttu artistid peaaegu 100 protsendi ulatuses oma tööst ja ka sisstulekust ilma jäid. Vedas nendel, kes olid kogunud reservi, või kes said honoraride pealt raha. Halvasti läks neil, kes pidid isiklikke asju müüma hakkama või jäid üldse tühjade pihkudega.

Aga meelelahutust on meile vaja, sest ilma selleta oleks elu üksluine ja nüri. Ja meie loomeinimesed on heal tasemel. Vaatamata riigi suurusele on meil palju näitlejaid, lauljaid, kunstnikke ja teisi loomeinimesi, kes loovad mitmekülgset ja aegumatut sisu. Nad elatuvad oma loovusest, jättes meie meelt lahutades maha pärandi, mis võib olla kustumatu.

Kuid selleks ei pea mind kuulama, vaid inimesi tänavalt. Energiline reporter Margaret küsis lihtsatelt inimestelt, milline on nende arvates päristöö ning kas näitlemine ja laulmine seda ka on.