Mälestades aasta tagasi vabasurma läinud Caroline Flacki: tema naeru puudumine annab tunda

Täna täpselt aasta tagasi otsustas vabatahtlikult meie seast lahkuda telesaatejuht Caroline Flack. Tema hea sõbranna Ophelia Lovibond mälestas tähtpäeval 40-aastaselt surnud naist BBC Raadio 4 saates "Woman's Hour".

"Ma kohtasin Caroline'i ühe teise sõbranna sünnipäevalpeol ja säde oli kohene. Sa lihtsalt teadsid, et Caroline on toas, sest ta kiirgas virkusest ning lihtsalt muutis ruumis olevat energiat."

"Arvan, et on olemas mitmed inimesed, kes lihtsalt tekitavad vastastikuse tõmbe, nagu oleksite teineteist igavesti tundnud. Me olime teineteise arvates mõlemad hirmnaljakad. Meile meeldis teineteist naerma panna ja tundus, et suurem osa meie sõprusest just sellest koosneski. Ta oli äärmiselt suursugune inimene ja see naer - selle puudumine annab tunda."

"Caroline surma viis võib väga kergelt kõik muu unustama panna. Aga tema elu tähendas palju rohkemat, kui viis, kuidas ta suri, ja need on need asjad, millele mina olen mõelnud. Selle tõttu ma olen mänginud artiste nagu Supremes, Chic ja Dusty Springfield, sest neid laule me laulsime karaoke ajal, kus ta end täiesti vabaks lasi."

"Seda on väga kerge öelda ja kõlab väga banaalselt, aga kui ma hakkan tundma, et tema kaotusevalust tuntav lein hakkab mul üle jõu käima, siis üks asi, mida ta vihkaks, oleks teadmine, et ma sedamoodi siin nii kurvastan. Ta tahaks, et ma keskenduksin kõikidele hämmastavatele asjadele, mida ma olen teinud, ja mida me koos tegime."

"Ta mõjutas tugevalt paljude inimeste elusid. Seda on tegelikult kaunis kummaline vaadata, millise pärandi ta endast maha jättis. Üks tavalisemaid asju, mida inimesed temast rääkides välja toovad, on tema naer. Kui suudaksin selle pudelisse pista, siis see oleks tõeline pomm. Minu arust on tore, et teda mälestatakse niivõrd suure karakterina."

"See on alati šokeeriv, kui keegi nii teeb. Alati, kui sa kellegi kaotad, on see väga raske ning ma kaotasin pereliikme rinnavähi tõttu, mis oli ka raske, aga need olukorrad tunduvad nii erinevad. Üks asi, mida oli huvitav avastada, oli see, et lein nendes olukordades on erinev, kuna üks nendest tuli täieliku šokina. Siin ei olnud võimalustki mõttega harjuda või nende juures haiglas käia. Olukorra ootamatust on raske hoomata."

"Me peaksime Caroline'i mäletama kellenagi, kes armastas nalja teha, inimesi naerma panna, talle meeldis karaoke rohkem kui kellelegi teisele. Ta armastas leopardinahast mustreid, ta armastas muusikale, ta armastas teatris käia. Ta elu oli rikkalik, see oli täis armastust ja naeru ning ma tahan, et inimesed mäletaksid teda läbi selle, mida ta tegi, mitte läbi selle, kuidas ta lahkus."