Esimestest Eestis elatud aastatest mäletab Daniel üht seika, mis tollal väga hirmus tundus: "Elasime Annelinnas, mis on siis justkui Tartu Lasnamägi. Kõrged üheksakordsed majad ja me mängisime kellegi aias poistega palli ja järsku tuleb mingi mees mind taga ajama."

"Mitte lihtsalt taga ajama, vaid tal oli vikat käes. Vikatimees ajas meid taga mööda Annelinna majasid ja kõigi teiste poiste jaoks oli see kuidagi normaalne ja nad ei kartnud, aga minu jaoks see ei ole normaalne," kirjeldas ta.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid