Jõekalda ja Margna paljastavad kohati eluohtlikuks kujunenud reisi telgitaguseid: olime õnneks nii väsinud, et hirm muu­tus filosoofiaks

Kaks kanget reisiselli Teet Margna ja Kristjan Jõekalda said esmakordselt tunda, kuidas maitseb Tansaania elu. Ööbiti kiskjatest kubisevas ürglooduses, külastati juma­likke maamärke ja käidi ka nõia jutul.

Savannis oli juba päris pime, kui lähedusest kostus kahtlasi hääli. Teet Margna (48) ja Kristjan Jõekalda (49) arutasid presendist telgis istudes, kellele need kuuluvad – on seal liikvel ahv, pühvel, lõvi, hüään või nad kõik? Kristjan rüüpas oma õhtust õlut ja tundis kõhedust. Pimedas savannis ringi liikumiseks oli giid andnud korralduse: kui kohtad lõvi, vilista vilet ja kui näed elevanti, seisa paigal, sest nii peab ta sind põõsaks. Kuid hämaruses kaotasid puud, põõsad ja loomad oma nähtava vormi, segunedes suureks ühtlaseks tumeduseks. Ei saanud aru, kes on kes või mis on mis.