"Kui keegi räägib millestki, mis toimus aastaid tagasi, siis on täiesti elementaarne, et kuulajal/lugejal võib tekkida küsimus miks sa sellega alles nüüd välja tuled? Minu lugu on lihtsalt minu lugu.
Ma tean, mida tähendab millegi aastatepikkune enda sees hoidmine," selgitab Sundja ning räägib ära 1998. aastal laagris juhtunud loo.

"Saame tuttavaks meie rühmajuhiga, hästi sõbraliku ja laheda tüübiga. Ta meeldib kõigile, teeb nalja, on vahetu suhtleja tiinekad sumisevad ta ümber nagu mesilased. Emotsioonid on laes ja esimene öö veedetakse koolivõimla põrandal madratsil. Uinun.

Ja ärkan, sest ma ei saa aru, mis toimub. Tundub, et näen und, aga tegelikult mitte, keegi silitab mind niimoodi vaikselt ja tasa liigub käsi üle mu selja ja tagumiku. Ei julge liigutada. Hirm on halvav, sest see ei ole ju päriselt. Hommikul veenan end, et ma nägin halba und. Ja loomulikult ei räägi ma sellest kellelegi. Meid jagatakse gruppidesse ja edaspidi kohtun temaga ainult päeval, kõigi teistega koos," meenutab Sundja.

"Tingituna ühistranspordigraafikust peame lahkumisel leidma üheks ööks öömaja. Ta pakub välja, et me saame olla tema perekonnatuttavate juures, kus ta on aastaid lapsehoidjana töötanud. Lubab meid hommikul jaama viia ja kuna meil paremat valikut pole, oleme loomulikult nõus. Selleks hetkeks olen esimesel ööl juhtunu oma ajust blokeerinud. Ei oska midagi karta ega muretseda.

Ja siis on see osa jälle. Põhimõtteliselt võiks copy-paste'da. Ma ei tea, kui kaua see silitamine käib nali naljaks, aga kannikad kokkupressituna laman seal, teen magamise hääli, proovin ennast voodis nii turvaliselt positsioneerida kui võimalik ja ootan hommikut. Aga vastikustunne on meeletu."

Oma loo lõpus tõdeb Sundja, et ahistajad teavad, et sa ei julge karjuda, kui see juhtub, ja esimene kord, kui sa sellest avalikult kõneled, on aastate pärast. "Arvaku keskaegsed, mis nad tahavad, aga on ülioluline rääkida lastele nende kehast ja sellest, et see on AINULT NENDE OMA. Ja mitte keegi ei tohi seda näppida," lisas ta.