"Kui meil pulmad olid, ütles ta kõigile, et nad lillede asemel annetaksid raha kaevu ehitamiseks Aaf­rikasse," meenutab Eleri.

"Kui meie vanem tütar sai üheaastaseks, küsis ta, et mis sa arvad, kui ei lasekski inimestel kingitusi tuua, vaid suunaks selle raha heategevusse. Ema süda ikka korraks tundis valu, et kuidas nii, esimene sünnipäev esimesel tütrel ja ei kingigi talle midagi." Daniel aga jäi enesele kindlaks ja väitis, et laps ei mäleta esimesest sünnipäevast midagi ega oska ka midagi oodata. Nii lastigi inimestel kingituse asemel raha annetada vähihaigete laste raviks. "Nii äge! Ma ise ei tulekski selliste asjade peale," sõnab Eleri, heldinult Danieli poole vaadates.

Daniel leiab, et mõttetu on raha raisata mingi pudi-padi peale, mis lõpuks niikuinii sahtlisse lükatakse – kui selle summa eest saaks kellegi elujärge parandada või kedagi elule aidata, on see loonud maailma palju enamat.