"Võibolla seda ongi õpetanud, kui palju ma tegelikult vajan inspiratsiooniks kollektiivset kohalolu, reisimist, baaris kunstimöla ajamist jne," märkis ta keeruka aja kohta. "Mind ausalt öeldes ei huvita teoretiseerimine selle üle, milliseks muundub viirus või kas edaspidi käib teater Zoomi kaudu, võtan päev korraga ja ootan, et saaks õue minna, teisi inimesi näha ja siis hakata vaikselt vaatama, et kus me omadega olema ja mida teha annab."

"Minul ja laiemalt Eestis ei olnud ju olukord üldse hull, võrreldes ülejäänud Euroopaga, kusjuures oli paradoksaalselt päris hea teatriaasta," tõdes Juhan. "Oli palju häid tükke erinevates teatrites ja äkki just sellepärast, et neid hetki, kui sai midagi teha, hinnati rohkem."