Lisanna Männilaan rääkis Eeva Esse saates, et tema nimi ja nägu on ainukesena teada, kuna tema lugu oli kõige uuem, vähem kui kaks aastat. Ta selgitas ka, et Aivar Mäe käitumise, mis oli alandav ja alavääristav, avalikuks tegemine ei olnud kättemaksuks.
"Ma ei tea, kas see oli tal puutumatusetunne või mis. Ühel hetkel muutus töökeskkond väga rõhuvaks ja ma ei tahtnud enam tööle minna," rääkis Lisanna. Ta lisas, et oli Aivar Mäele mitmel korral öelnud, et ta lõpetaks, aga mees ei teinud seda.
"Aasta enne, kui ma Estoniast ära tulin, valisid kolleegid mind aasta kaastöötajaks," rääkis Lisanna, ja avaldas veidi imestust selle üle, et pärast tema süüdistustega avalikuks tulekut Postimehes sõna võtnud kolleegid tema vastu olid. "Aga nad kinnitasid seal, et selline käitumine oli süstemaatiline ja alandav," sai Lisanna oma sõnadele kinnitust.
Lisanna jaoks olid ebamugavad Aivar Mäe kommentaarid nii personaalselt kui ka teiste ees, samuti ebasobivad puudutused, pealekukkumised, isegi dekolteesse vaatamine.
Nii Lisanna endiste kolleegide kui ka kohtu hinnangul oli Lisanna ja Mäe omavaheline suhtlus liiga familiaarne. Kohtus toodi välja ka nende omavaheline kirjavahetus, mis võis tunduda liialt sõbralik.
Lisanna ütleb, et sellal, kui see kõik toimus, ei mõelnud ta sellele, et see oleks midagi, mida võiks kohtus käsitleda. Lisanna väitis, et oli neid momente, kus ta neelas mitmed Mäe tehtud kommentaarid alla, kuid enamasti püüdis ta ülemusega privaatselt rääkida ja öelda, et tema käitumine pole okei.
Aga Mäe olevat vahetanud teemat või selle peale naernud.
Kuna Aivar Mäe mõisteti kohtus õigeks, siis jätab see Lisannale esimese hooga mulje, et ahistamise ohvrid ei peaks sellest rääkima, aga ta rõhutas, et seda tuleb siiski teha.
Lisannat on süüdistatud lugupeetud kultuuritegelase elu ärarikkumises. "Ma ei usu, et see tõele vastab. Ma arvan, et ta on seda oma sõnade ja tegudega ise teinud," sõnas Lisanna.
Ahistamisest peab tulevikus veel ja veel rääkima, et Lisannaga juhtunut ei korduks. Eeva Esse tõi välja uuringu tulemused, kus aastate jooksul on ohvri süüdistamist vähemaks jäänud ning ahistamise ohvreid võetakse kuulda. Panuse sellesse annab just ahistamise ohvrite avalikkuse ette tulemine.
