Tantsija rääkis Eesti Ekspressile enda kogemusest Aivar Mäega. "Käime tantsijatena sageli füsioterapeudi juures. Massaažilaual on enamasti (vähemalt seljamassaaži ajal) ülakeha paljas. Alakehale on pandud rätik.

Olin niisiis taas massaažilaual, see oli 2019. aasta septembri lõpp või oktoobri algus. Uksele koputati. Füsioterapeut ütles sissekutsumiseks jah. Samas toas töötas ka medõde – oli tavaline, et ruumis viibis teisi inimesi.

Aivar Mäe astus sisse ja proovis mind üle laua kallistada, ütles "Tere, Cristina" ja naeris nagu alati. Kallistus kestis paar-kolm sekundit. Tahan täpsustada, et ta ei roninud lauale, nagu mõnel pool on imestatud ja viidatud. Jalad olid tal muidugi maas, aga ülakeha oli minu seljal.

Mõte jooksis peas kokku – mida ma tegema peaks? Lamasin edasi.

Natuke hiljem tundsin, kuidas keegi mu jalataldu kõditab. Vaatasin selja taha ja nägin, et see oli Aivar, ta naeris. Olin veel suuremas šokis. Midagi nad füsioterapeudiga ka rääkisid ja siis läks ta ruumist välja.

Istusin päris mitu nädalat ja mõtlesin, mida peaks tegema. Tasapisi hakkasin peas kokku panema pilti teistest väikestest asjadest, mida olin kuulnud või ise pealt näinud. Kallistamine oli mulle alati kummaline tundunud, koridorides me ei kallista üksteist ei balletijuhi ega assistendiga. Aga peadirektor kallistab, intiimselt, nägu vastu sinu nägu ja kõht keha vastas, käsi libisemas mööda keha. Ka sööklajärjekorras, kus ma seisan oma elukaaslasega, tuleb ta nii mind kallistama. Umbes 2017. aastal hakkas juhtuma konkreetseid asju, mida ka pealt nägin."