"Ilmselt sellest hetkest ka meie suhe muutus teistsuguseks. Mäletan seda hommikut nii selgelt, nii detailselt oma ajus. Ma ärkasin selle peale üles, et isa nuttis ja ema nuttis, isa oli vist telefoni peal, ema oli lihtsalt viskunud üle diivani. Kõik nutsid ja ma ei saanud aru, mis toimub, ja siis nad ütlesid mulle, et laev läks põhja – ma ei mäleta, mis see täpne lausestus oli, aga sain aru, et vanemad ei pane mind sel hetkel tähele, aga ma pean minema kooli, sest ma ei suuda selles kaoses olla," meenutas Hanna-Liina Vikerraadio saates "Käbi ei kuku…".